Eesti metsatööstuspoliitika vale suund

Keskendudes metsa ja puidu teemale, tuleb vastata küsimusele, milline on Eesti metsa- ja puidutööstuse poliitika? Vastus on ühene: see on poliitika puudumine või banaanivabariigile iseloomulik tooraine väljaveo poliitika, kindlasti mitte poliitika, mis on orienteeritud puidu vääristamisele: tarbekaupade tootmisele ja turustamisele.

Alustame toormest -- puidu kännuraha on Skandinaavias kolmandiku võrra suurem kui Eestis. Väiksemat kännuraha saame käsitleda arengumaa eelisena ning võimalusena kohalikku tööstusharu arendada ja maailma konkurentsitasemele järele jõuda.

Eestis on see eelis rakendatud tooraine väljaveo vankri ette, seda kasutavad eelkõige puidu esimese ja teise astme töötlejad: ümarmetsamaterjali, saematerjali tootjad ja eksportöörid. Odava ressursi ahvatlus ja riigi soosiv poliitika on kohale meelitanud enamiku Skandinaavia puidukontserne oma toorainehankepoliitikat ellu viima.

Kõrgema astme (tarbekaupade) tootjatele jääb odava ressursi eelis kättesaamatuks, siin on tooraine (saematerjal, puitkilp) hind tõusnud maailmaturuhindade taseme lähedale.

Võib ju tootjatele soovitada: minge metsa, saagige. Nii tulebki teha, sest ise saagides on saematerjali hind on kolmandiku võrra madalam kui spetsialiseeritud tsüklist ostes. Enamik mööblitootjaist omab täna saetööstuslikku, vähemalt omatarvet rahuldavat potentsiaali või kes veel mitte, ega neilgi pole palju alternatiive. Siiski on selline soovitus lühinägelik. Naturaalmajandusega turumajanduses kaugele ei jõua.

On kaks täiesti eri asja: tooraineturg ja tarbekaupade turg. Toorainele, eriti odavamale, on turg avatud soodustatuna defitsiidist globaalses mastaabis. Tarbekaupade turu avatus on takistatud mitmete teguritega, sh kohalik konkurentsitasand, tootmispotentsiaali ülejääk, turulepped jm. Ka Eesti tarbekaupade tootjad vajavad arenemiseks aega, missioonikeskseid investeeringuid, riigi toetust ja seda kindlasti enam kui toorainele lähemalseisvad tööstusharu astmed.

On kahetsusväärne, et kahest meie riigi tähtsast taastuvast ressursist -- inimressurss ja mets -- antakse viimane piltlikult lapse- või noorukieas jäädavalt mujale tulu tootma.

Eriti oluline on riigi jaoks lõppviimistletud toodet tootva suuna eelistamine, pidades silmas maksubaasi kujundamist. Metsamaterjali vääristamise protsessis ühe tihumeetri puidu töötlemise töötasult makstavad maksud erinevad kümneid kordi, sõltuvalt sellest, kas tsükkel lõpeb ümarmaterjaliga või tarbekaubaga ehk muu lõppvääristatud astmega. Pluss puhasmarginaalilt makstavad maksud. Vähetähtsad pole täieliku tootmistsükliga kaasnevad investeeringud, tööhõiveküsimused, regionaalareng, väliskaubandusbilanss.

Me ei mõista, mis on halba tollides, ekspordimaksus või ressursi vääristamise maksus, kui selle abil soodustataks metsa- ja puidutööstuse arengut Eestis, viies tarbekaupade tootjad ja toorme ülestöötajad ja algväärtustajad võrdsetesse tingimustesse ressursi suhtes ja suunates seeläbi investeerimispoliitikat.

Õige reguleeriv maksupoliitika annab Eesti tööstuses võrdsed võimalused tehnoloogiliselt ja töötlemisastmelt erineva väljundiga puidutöötlejatele ning nende osalemisele kohalikul tooraineturul ja parandab puidufirmade koostööd siseturul. Valitsusel jääb ära vajadus anda igasugu arusaamatuid, kedagi mingitel põhjustel eelistavaid garantiisid (nt aasta lõpul tselluloositehase projektile).

Rääkides väga valjuhäälselt liberaalsusest, mille taha saab muide suurepäraselt peita vähest tegutsemist, oskamatust ja poliitika puudumist, võib peagi saabuda aeg, et probleemid muutuvad liiga tõsisteks.

Males võidab see, kes mõtleb kaugemale ette. Areneva riigi jaoks, ja Eesti seda on, on oluline tunnetada oma võimalusi, eeldusi ja tugevusi lähtekohana, kujundada prioriteedid ja vastav poliitika. Siin on omal kohal kõik regulatsioonid, ka tollid, et aktsepteeritud poliitikat ellu viia.