Kas Teie oleksite nõus olema anonüümne neerudoonor?

Mina konkreetselt, kui arvestada oma elus põetud haigusi, lihtsalt ei saa neerudoonoriks hakata.

Mul küll on doonorikaart, see loovutuskaart, olemas rahakaotis, aga see puudutab minu organeid pärast surma ja siis otsustab juba meedikute kollektiiv, kas minu organid ja millised nimelt sobivad siirdamiseks.

Aga elupuhuselt... Tähendab, ma ei ole olnud niisuguses situatsioonis elu jooksul. Võib-olla kui keegi mu väga lähedastest sugulastest vajaks abi, siis ma ei oska täna öelda, et ma keelduksin. Iseasi on nüüd, eks ole, kas arstid mu pakkumist vastu võtavad.

Ja ma pean väga konkreetsel juhul selle enda jaoks siis läbi mõtlema, mis on selle asja plussid, kellele ma mida positiivset teen ning mida ma ise sellega kaotan.

Rahas ei ole siin üldse küsimust, raha eest ma seda ei teeks.

Ning siis ma teeksin seda tõesti lähedase sugulase või väga lähedase inimese heaks. Aga anonüümselt -- lihtsalt kellelegi, ka anonüümsele saajale -- tõenäoliselt ei.

Mina kaldun ka oma arvamustes sinnapoole, et ma ei usu sellisesse altruismi. Me võime oma sõnades tihtipeale seda olla, aga kui meilt oodatakse reaalset tegu, siis me oleme palju väiksemates asjades üldse mitte altruistid.

Ning üks asi veel -- altruismi on ju väga raske seadustada.

Kindlasti ma annaksin oma neeru oma abikaasale ja oma lastele. Oma sugulastele. Kui see siirdamiseks sobib.

Üks meditsiiniline seisukoht on selline, et on mingid pärilikud haigused, mis välistavad neerude kasutamise siirdamisel. Selle meditsiinilise põhjuse tõttu võivad lähisugulased sellest valikust üldse välja langeda.

Aga anonüümseks neerudoonoriks hakata? Tähendab -- mina ei saa sellest rollist kuidagi välja, et ma olen arst. Ja arst, ei saa ohverdada oma organeid selle nimel, et kogu inimkonda päästa. Arsti ülesanne on ikka märksa laiem: anda abi inimestele ja olla selle juures ise täisväärtuslik. Et seda abi täielikult anda.

Usun, et altruism iseenesest on olemas. Muidu doonorlus ei olekski üldse võimalik. Vere andmine on ju täiesti samasugune situatsioon.

Kui nüüd kogu seda valdkonda seadusega reguleerima hakata, siis kõigepealt tuleks teadvustada inimestele selle probleemi olemust. Et mida see doonorlus tähendab, mida organite äravõtmine tähendab, milline on üldse inimese anatoomia ja füsioloogia. Ja vaadata, kuidas doonorlus mujal ilmas on organiseeritud.

Ega siis Eesti ei ole mingi päris eraldi koht. Peame ikkagi toetuma arenenud riikide seadustele, võtma sealt neid mudeleid ja siis viima läbi üldrahvaliku arutelu.