Ostetud tervise eetilisus

26. jaanuar 1998, 00:00

Kuuele Iisraeli kodanikule siirdati Tallinna keskhaiglas uus neer, mis võeti Rumeenia elusdoonoritelt, kes väidetavalt oma elundi tasuta tundmatutele abivajajatele andsid. Siiski jäi üles neeruäri kahtlus.

Eestis on elundidoonorlusealane seadustik alles lapsekingades. Eksisteerib sotsiaalministri käskkiri, mis välistab kompensatsiooni.

Äripäeva arvates on elundiäri praktiliselt võimatu täielikult välistada. Küsimus saab olla vaid, kuivõrd reguleeritud see valdkond peab olema.

Oleme kinni Rousseau'-aegses Euroopa kultuuritaustas, mille järgi kõik inimest puudutav on püha ja puutumatu, seda ei müüda. Elu näitab, et õilis altruism inimestele siiski omane ei ole. Neeru loovutamine on harv nähtus, anonüümsele võõrale haruharv.

Millegagi ei tee kindlaks, et juutidele neere jaganud rumeenlased ja moldaavlased olid altruistid. Ei saa kontrollida, kas elund on loovutatud niisama või on selle eest ka midagi saadud. Ei tõesta keegi ka sugulaste vahel toimuva doonorluse korral näiteks testamendi või mingi kinkelepingu seotust loovutatava elundiga.

Hind on olemas näiteks doonorverel ja -spermal. Hea küll, neid võib pidada selleks osaks inimesest, mis taastub. Elundeid mitte. Pakkumine on neilegi nn musta hinna kehtestanud, mis Tartu ülikooli neerusiirdamiskeskuse juhataja Peeter Dmitrijevi andmeil ulatub18 000 kroonist 50 000 dollarini.

Kel on raha ja hädavajadus elundi järele, hangib selle ka ostes. Ükskõik, kas Eestist, Indiast või Bangladeshist.

Põhimõtteliselt ei olegi mõeldamatu analoogsete lõikuste tegemine Eestis ametlikus korras. Eestile oleks sellest puhtpraktiline kasu. Hooneid on, haiglad ja arstid saavad tööd. Teenistus ei tuleks elundivahendamise, vaid operatsioonide eest. Ei pea seal tegema ainult praegusel kõmulaineharjal olevaid neerusiirdamisi, vaid ka teisi operatsioone. Oleks Euroopa ainuke legaalne tasuline transplantatsioonikeskus. Ei ole veel ununenud ajad, kui käisid naised Poolast ja Rumeeniast Eestis aborte tegemas. Ka soomlased kasutavad üsna agaralt Eesti suhteliselt odavat meditsiiniteenust.

Küsitavused, mis siin tekki-da võivad, on pigem emotsionaalsed. Põhiline vastuargument on Eesti maine langus, tondina nähakse isolatsiooni. Sobiv paralleel on näiteks lõbumaja. On olemas Kopenhaagen, Amsterdam, Hamburg -- linnad, mille prestii?i ja külastatavust inimmüügiasutused ei vähenda. Ei jäta sinna keegi minemata ainuüksi sellepärast, et linnas ports prostituute pesitseb.

Eetika ütleb, et elundisiirdamine tuleb kuidagi reguleerida. Äripäev pakub välja kompromissi -- keelustada ei tohiks, aga iga siirdamisjuhu kohta langetab otsuse konsiilium, mis soovitatavalt koosneb võrdsel arvul nii Tartu kui Tallinna tohtritest.

Toimetus teeb ettepaneku seadustada elundimüümise võimalus juhtudel, kui loovutajad jäävad täiesti anonüümseteks. Tuleb koostada andmepank neist, kes on nõus oma elundeid loovutama, ja sätestada loovutamise võimalik aeg, näiteks kolm aastat pärast registreerumist. Ja luua tuleb fond, kuhu maksavad mingi summa need, kes tahavad endale uut neeru soetada.

Kõige lihtsam on eetilistel kaalutlustel asi, mille üle kontrolli tagada ei suudeta, keelustada. Ja olla tunnistajaks, kuidas inimese välja mõeldud eetika inimesi surra laseb. Selle asemel, et anda neile võimalus endale tervis osta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing