Eesti Panga uue nõukogu moodustamisest

Käivitunud on dispuut Eesti Panga nõukogu koosseisu ja rolli üle. Väitluse alguses otsiti vastust küsimusele, kas nõukogusse peaksid kuuluma poliitikud või teadlased. Nüüd näib, et võitlus on jõudnud persoonide tasandile.

23. jaanuari Eesti Ekspressis esineb lehe peatoimetaja Aavo Kokk artiklis «Kas suudame mõista arenguid meie ümber?» selge hoiatusega, et kahte praegust nõukogu liiget, Ants Ermi ja allakirjutanut, tagasi ei valitaks, sest nad ei olevat harjunud ja ei oskavat mõelda rahvusvaheliselt.

Põhjus leitakse selles, et me soovime ühinemisjärgselt Hoiupanga kaubamärgi kaotada, viidates mingitele juriidilistele takistustele.

Millegipärast minu sisetunne ütleb, et Koka mure Hoiupanga kaubamärgi pärast on üle dramatiseeritud.

Ütlesid ju liituvate pankade (Hansapanga ja Hoiupanga) juhid vahetult pärast ühinemisotsusest teatamist, et Hansapanga nime valik ühinenud pangale lähtus põhimõttest, et Hoiupanga nimi ei müü rahvusvaheliselt nii hästi. Vaevalt, et Kokk neid intervjuusid ei jälginud.

Tartu ülikoolis välismajandust õppinud Kokk teab väga hästi, et tugevama nime all esinemine on liitunud firmale kasulikum. See ongi mõnikord liitumise eesmärk, igatahes aga peamine põhjus võitluses tuntud firmanimede loata kasutamise vastu.

Kokk Hoiupanga endise tipp-pankurina peaks ka teadma, et paljude maade pangaseadustes on nõue, et pank kannaks ühte nime, ja lihtsal põhjusel, et mitte kliente segadusse ajada.

Tundes Kokka tema sügavalt analüüsivate kirjutiste põhjal, tundub mulle, et selle peatoimetaja veeru kirjutamisel on ta kõvasti kiirustanud. Ma võin ainult oletada selle kiirustamise põhjusi. Järgnevalt mõned tähelepanekud, mis mind sellisele järeldusele viisid.

Ermi ja minu süüdistamine rahvusvahelise mõtlemisvõime puudumises põhjendusega, et soovime Hoiupanga nime kaotamist, pole piisavalt veenev. Igatahes minu mõnest teisest kirjutisest oleks olnud võimalik leida hulga mõjuvamaid süüdistusi. Kuigi kindlasti ei leia sealt vastuväiteid Eesti pankade rahvusvahelistumisele.

Kokk kirjutab ka, et pankade liitumine oli pangajuhtide kohustus seetõttu, et nad saavad palka selle eest, et panga aktsionäride vara kasvatada. Suurema süvenemise korral oleks Kokk ilmselt seda lauset korrigeerinud, sest siin öeldakse otse välja seni varjata püütud tõde.

Mõningaid pangajuhte Eestis ei huvita riskide võtmisel nende klientide deposiitide säilivus, vaid üksnes ülikasumite tagaajamine. Kurvaks näiteks on siin Maapank.

Pangandusteooriat õpetades rõhutan tudengitele ikka ja jälle, et varakapitalismiaegne kasumi maksimeerimise loosung on strateegiliselt ummikusse viivana arenenud maade panganduses juba kõrvale heidetud. Kokk soovitab ka kõrvaldada juriidilised takistused Hoiupanga nime säilitamisel.

Kuivõrd senini pole Kokk protestinud krediidiasutuse seaduse § 10 ega Eesti Tööstuse ja Ehituse Kommertspanga nime kadumise vastu, siis sellise nõude esitamisega Hoiupanga nime kaitseks kuulutab ta tahtmatult suured pangad teistest võrdsemateks. Sellisteks, kelle soove arvestavalt peavad töötama nii seadusandjad kui ka Eesti Panga nõukogu.

Kuivõrd Kokk on tunnustatud majandusekspert, siis tema soovitus meie kandidatuuri osas ilmselt mõjub. Niisiis, Ants Ermi ja minu ?ansid uues nõukogus jätkata on nullilähedased.

Suur osa lugejatest nagunii ei vaevu meie aadressil tehtud kriitikat kontrollima. Kuid kui keegi tahakski seda teha, siis on nad ettevaatuse mõttes jäetud sellest võimalusest ilma, sest Kokk pole öelnud, millistest artiklitest meie ebakompetentsus välja paistis. Seega 2:0 Aavo Koka kasuks.