Vene turg on languse järel riskantne, kuid ahvatlev

12. veebruar 1998, 00:00

1997. a oktoobri lõpu tipptasemetest on Vene aktsiakursid kaotanud ligi poole. Meeleolu turul on olnud kesine ning vaid vähesed julgevad lähikuudel ennustada paremat.

Kohalikud maaklerid viitavad põhjusena eeskätt kriisile Aasias, mille tegelik mõju Vene majandusele on suhteliselt tagasihoidlik. Ometi pole paremad päevad Aasias toonud kaasa märkimisväärset hinnatõusu. Ilmselt on paljud kaalunud siinsete Vene fondide osakutest loobumist, kuid mida võib tegelikult oodata?

Esiteks tuleb märkida, et Vene turul toimuv on märgatavalt emotsionaalsem isegi võrreldes Eesti eufooriast-enesetapuni-turuga.

Kuna turul figureerivad mitmel põhjusel vaid suurinvestorid, pole kauplemine eriti tõhus ning üksikute tehingute mõju on märkimisväärne. Halbadel aegadel on kliendiordereid vähe ning turg muutub paljuski maaklerite omavaheliseks mänguks, mis võib tekitada madala käibe juures suuri hinnakõikumisi.

Üksikuid ettevõtteid puudutavad uudised ei mõjuta turgu eriti palju, sest välisinvestorid investeerivad esialgu turgu, mitte ettevõtetesse. Praeguse globaalse ebastabiilsuse juures on kaotanud tähtsust ka makromajanduslik informatsioon.

Tulenevalt nõrgast seadusandlusest, aktsionäride õiguste eiramisest ning vähesest likviidsusest on seni Vene turul kasutatud eeskätt n-ö kaitsetaktikat.

Investeeriti kontrollitud varudega naftafirmadesse ja monopoolset seisundit omavatesse firmadesse, mille hindamine elementaarsete meetoditega oli lihtne (Vene firmade raamatupidamisaruanded pole kuigi palju väärt). Sellisteks on regionaalsed energeetika- ja telekommunikatsiooniettevõtted, mis koos naftatootjatega moodustavad 97% RTS-süsteemi kapitalisatsioonist.

Räägitakse küll legende paigutustest vähehinnatud firmadesse, mille hinnad on tõusnud nädalatega 100--200% pärast seda, kui välisinvestorid nende nime hääldamise selgeks õppisid, kuid sellised ajad on juba selgelt minevikku jäänud.

Lähemas perspektiivis mõjutab turu arengut kaks tegurit -- majanduskasv ja seda ähvardav poliitiline ebastabiilsus. Poliitiline risk on paljude analüütikute arvates aga oma senist tähtsust kaotamas ning üha enam kaldub põhirõhk makromajandusnäitajatele. 1997. aastal kasvas Vene majandus esmakordselt 1,2% (riikliku statistikakomitee andmeil).

Kasvu jätkumine toob välja aga Venemaa tõelise rikkuse, loodusressursside, kõrval elanikkonna ostujõu ja rahuldamata nõudluse. See omakorda muudab seniseid investeerimisprioriteete.

Teenindus ongi lähiaastate potentsiaalne kullaauk, sest tarbekaupade tootjatest on vaid vähesed suutnud turumajandusega edukalt kohaneda. Lisaks neile tuleb tõsiselt arvestada tsükliliste tegevusharudega, mis majanduskasvust esimestena võidavad.

Esmalt tuleb meeles pidada, et edukas firma ei tähenda veel head investeeringut. Aktsionäride õigused pole idapiiri taga mingi prioriteet ning kasumite jagamiseks aktsionäridega peab ettevõtte juhtkonnal olema hea põhjus. Enamasti on selliseks põhjuseks rahavajadus.

Arvestades makseraskusi Venemaal, on soovitav jälgida firma rahavooge. Kaubandus- ja teenindusettevõtteil sularahaprobleeme pole ning raskused on väiksemad, samas vt. eelmine lõik.

Paindlikkus firma arendamisel on üks enim hinnatud tegureid. Hea näide on siin GAZ, kes tänu kiirele ümberorienteerumisele raskeveokitelt kergveoautodele on olnud väga edukas, seevastu konkurendid ZIL ja KAMaz seisavad pankroti äärel.

Suurus tagab (loodetavasti) aktsiate piisava likviidsuse, konkurentsipositsiooni ning mastaabisäästu.

Kõige lõpuks peab aga investoril olema ka inglikannatus, sest kiirete kasumite noppimiseks on turg liiga riskantne. Isegi kui aasta-kahe perspektiiv näib suurepärane, ei pruugi see nii olla kolme kuu lõikes.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:11
Otsi:

Ava täpsem otsing