Ametiühing hullem kui golfiklubi

Nädalapäevad tagasi ilmus Sõnumile-hes ametiühinguliidri Raivo Paavo kommentaar, mida lugedes jooksid mul külmavärinad üle selja. Mul on hea meel, et ametiühingutel ei ole veel nii palju rammu ja raha, et jõuliselt tegutseda, ja ma loodan, et ametiühinguliikumine jääb Eestis pikaks ajaks vinduma.

Paavo väidab kohe oma artikli alguses, et ametiühingud pole golfiklubi, mis pakub teenuseid üksnes oma liikmetele. Tema kinnitusel on kõikjal Lääne-Euroopas ametiühingute usaldusisikutel kaks rolli -- ühelt poolt esindavad nad ametiühinguid, teiselt poolt kõiki töötajaid.

See on puhtakujuline demagoogia. Ametiühingud on hullemad kui golfiklubi, sest oma liikmete huvide ja eesmärkide kaitsmisega kahjustavad nad enda hulka mitte kuuluvate kaaskodanike huve. Kui tööandja annab järgi transporditöötajate ametiühingu palgatõusu nõudmisele, siis kannatavad kõikide teiste elualade esindajad, sest nemad peavad bussipileti kallinemise kaudu bussijuhtide palgatõusu kinni maksma. Kui tõstetakse mõne eriala või tööstusharu palgamäärasid, siis sellega piiratakse paratamatult tööhõivet, täpselt samuti nagu hinna tõstmine vähendab müüdava kauba hulka. Selle tulemusel tekib rohkem inimesi, kes otsivad mõnda teist tööd ja see viib palga alanemiseni teistel erialadel.

Majandusteadlane Milton Friedmann järeldas pärast ühte oma uurimust, et tänu ametiühingutele on 10--15 protsendil töötavast elanikkonnast palgamäär tõusnud 10--15%. Sellest tingitult on aga 85--90 protsendil töötavast elanikkonnast palgamäär vähenenud umbes 4%.

Tihti võivad ametiühingud oma nõudmistega kahjustada ka sellesama ametiühingu liikmeid. Kui tööandja nõustub kaevurite ametiühingu nõudmisega tõsta kaevurite palka, siis peab ta tõstma toodangu hinda või osa kaevureid koondama.

Paavo teeb oma artiklis ettepaneku kaaluda võimalust arvestada nende töötajate palgast, kes ei kuulu ametiühingusse, maha regulaarselt teatud summa ja kanda see summa töötajaskonna heaolu fondi. Tegemist oleks väga jõhkra sekkumisega tööandaja ja ametiühingusse mitte kuuluva töötaja suhetesse.

Paavo lisamaksu kehtestamise idee oleks samasugune diskrimineerimine, kui tööandja valiks endale töötajaid sõltuvalt nahavärvist. See oli omane USA lõunapoolsetele osariikidele, kus pärast kodusõda võeti kasutusele mitmeid vahendeid, et juriidiliselt kitsendada neegrite õigusi. Nüüd, 20. sajandil, tahab Paavo hakata juriidiliselt kitsendama nende töötajate õigusi, kes ei kuulu ametiühingusse.

Sama hästi võiks praegu võimul olev Koonderakond esitada riigikogule seaduseelnõu, mille alusel kehtestatakse kõigile Koonderakonda mitte kuuluvatele eraisikutele 30% suurune tulumaks.

Kui ametiühing jääks oma ambitsioonides golfiklubi tasemele ja tegeleks ainult oma liikmetele teenuste osutamisega, siis ma võiksin seda organisatsiooni veel kuidagi seedida. Raivo Paavo soovib aga hakata Eestis läbi viima sundametiühingustamist ja sellepärast ütlen ma ametiühingutele kategoorilise «ei».