Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Näpunäiteid rataste tasakaalustamiseks
Mõne auto juhendis on öeldud, et rattaid tuleb vahetada selleks, et rehvid kuluksid ühtlaselt. Mõned juhid väidavad aga vastupidist.
Kui taotlete rehvide võimalikult pikemat kasutusiga (jutt on protektori kulumisest), siis peavad rehvid kauem vastu sel juhul, kui jätta iga ratas oma kohale. Tõsi, rehvid ei kulu ühtlaselt, kuid põhjusi on palju ja osa neist peitub auto vedrustuses.
Ratas harjub oma vedrustusega ja kulub omal moel. Kui see aga panna teisele kohale, kaotab rehv sideme ega kohane uue vedru ja teise amortisaatoriga ning hakkab kuluma ebaühtlaselt. Selle tulemusena rehvi summaarne läbisõit neljas erinevas kohas on väiksem kui kogu aeg ühes kohas.
Rehvide sellise kasutamise (st rattaid ümber paigutamata) korral uuendatakse neid paariti: algul esimesed, hiljem tagumised (või vastupidi). Paljud autoomanikud eelistavad seda varianti ka sellepärast, et neil on majanduslikult lihtsam muretseda kaks uut rehvi kui korraga vahetada kõik neli.
Ratta tasakaal kaob peamiselt rehvi protektori ebaühtlase kulumise tõttu. Ja vastupidi, protektori kohatine kulumine viitab ratta halvale tasakaalustamisele.
Tagarataste viskumist sõites eriti ei tunne, esirataste viskumine aga mõjutab rooli otseselt -- rool hakkab võdisema ning auto kiskuma kehva ratta poole.
Paljud autojuhid ei teagi, et rattad on korrast ära, või kui teavadki, ei tee sellest välja. Kuid tasub silmas pidada, et tasakaalustamata ratas võib lõppkokkuvõttes väga kalliks minna. Rehv on kulunud, laagrid ja vedrustus kurnatud, amortisaatorid enneaegselt kulunud...
Nii et parem on rattaid sagedamini kontrollida, kui ükskord avastada, et tagajärjed on ebameeldivad.