Turvahoius tegelikkuseks

Väikehoiustaja annab oma säästud pangale heauskselt, olemata reeglina võimeline hindama panga riskantsust ja likviidsust, nagu seda teevad suurhoiustajad ja ettevõtted.

Kuid just väikehoiustaja on see, kes vaatamata oma väikestele summadele võib kõige rohkem turgu destabiliseerida. Kõikvõimalikud pangapaanikad võimenduvad nimelt väikehoiustajate kaudu ning see on ka üks põhjus, miks maailmas väikehoiustajaid kaitstakse.

Riigikogu liige, reformierakondlane Kalev Kukk tuletab meelde, et Eestis on inimesed panka usaldades mitmel korral valusasti vastu näppe saanud.

Kukk nimetab 1940. aastate Venemaa rahareformi, kui vanad hoiused tühistati, seda mäletab pensionäride põlvkond siiani. Teist halba kogemust meenutavad selle kümnendi esimesed aastad, kui kõrbesid mitmed väikepangad Tartu Kommertspangaga lõpetades.

Esimese hoiuste tagamise seaduseelnõu esitas Reformierakond riigikogule juba eelmisel aastal, kuid menetlemine peatus ja nüüd on riigikogule esitanud oma eelnõu ka valitsus. Selles on väidetavalt enam jälgitud Euroopa Liidu soovitusi.

Üldise arvamuse kohaselt annab neid kahte eelnõu kergesti kokku sobitada ja eraldi neid menetlema ei hakata. Seega ei tohiks seaduse vastuvõtmine enam pikalt venida.

Pool aastat pärast seaduse vastuvõtmist hakkab tööle hoiuste tagamise fond, millega liitumine on kommertspankadele kohustuslik.

Fondi eesmärk on suurendada Eesti pangandussüsteemi usaldusväärsust, kuid tähtsamaks võib pidada täiendava kindlustunde loomist väikehoiustajale.

Fond tuleb sarnaselt ETV või Eesti Raadioga avalik õiguslik juriidiline isik. Tema vara moodustub pankade ühekordsetest 50 000kroonistest maksetest ja kohustuslikest aastamaksetest, mille maksimummäär on 0,5 protsenti panga tagatud hoiuste mahust.

Kuna viimane on üsna väike summa, tuleb Kuke sõnul ilmselt maksete baasi laiendada kas kõigile või enam-vähem kõigile hoiustele.

Samas võib fondi juhtiv viieliikmeline nõukogu peatada aastamaksete kogumise, kui fondi vara moodustab vähemalt 3% tagatud hoiuste kogusummast.

Seadus näeb ette fondi vara kasvatamist ka seda investeerides.

Tõsi, viimasel hetkel on fondi vahendite paigutamise võimalused rangemaks tehtud. Algses hoiuste tagamise seaduseelnõus oli see suhteliselt ilma piiranguteta.

Oma vahendeid tohib loodav hoiuste tagamise fond investeerida vaid välisriikide pankadesse, Eesti ja välisriikide riiklikesse võlakirjadesse ja mingil määral ka rahvusvahelistel börsidel noteeritud võlakirjadesse. See peaks seaduseloojate arvates garanteerima fondi likviidsuses.

Kui fondi põhikapitalist aga mingi hätta sattunud panga hoiustajate nõuete rahuldamiseks ei piisa, on fondil õigus võtta laenu, millele antakse maksimaalselt 700 miljoni krooni ulatuses riigi garantii.

Valitsuse esitatud seaduseelnõu üks autor, rahandusministeeriumi juriidilise osakonna juhataja asetäitja Erle Kõomets toob nende eelnõu peamise erinevusena Reformierakonna omast välja just asjaolu, et fondi võetava laenu riigigarantii tagatiseks pole enam ette nähtud riigi metsa.

Ajal, kui Reformierakond eelnõu riigikogule esitas, oli mets Eesti Panga bilansis. Nüüd, kui mets on Eesti Panga bilansist välja võetud, välistati see ka valitsuse seaduseelnõust.

«Metsa tagatiseks panemine oleks nagunii väga keeruline olnud,» nendib Kõomets, «raielangid oleks tulnud looduses märkida ja puudub ka igasugune tagatis, et mets tõesti vajalikul momendil alles on.»

Viimases eelnõu variandis on märgitud lihtsalt rahaline tagatis, mida riik garanteerib 700 miljoni krooni ulatuses.

Eestis asuvate välispankade filiaalide hoiuste tagamine lahendatakse sel teel, et kui filiaali koduriigis on hoiused tagatud Eestis ette nähtust väiksemas ulatuses, peab filiaal puudujääva summa juurde maksma.

Eelisolukorda satuvad siiski need välisriikide pankade filiaalid, kelle koduriigis on hoiused tagatud suuremas mahus. «Kui Merita panga filiaalil tagab Soome süsteem hoiused 30 000 ja Eestis 20 000 krooni ulatuses, siis Merita hoiustajad on kindlasti soodsamas seisundis,» toob Kõomets näiteks.

Kuigi hoiuste tagamisest on räägitud juba neli-viis aastat, on see senini jäänud keskpangast, suurtest ja väikestest pankadest moodustunud huvigruppide vaidluste taha.

1994. aastal, kui hoiust tagamise süsteemi välja töötama hakati, näitasid selle idee suhtes vastumeelsust üles mitmed pangad, kes ei olnud nõus olukorraga, et tugevamad pangad peavad väikeste ja põdurate pankade ebaõnnestumised kinni maksma.

Vastukaaluks Eesti Panga välja töötatud korrale pakkusid nad omapoolse vabatahtliku hoiuste tagamise süsteemi, mis aga ei teostunud.

Enam pole hoiuste tagamise seaduse vastu keegi, kinnitab pangaliidu õigusnõunik Katrin Talihärm. Kõik küsimused, mis vaidlusi võisid tekitada, on juba selgeks räägitud ning pankade poolt vastuseisu ei ole, lisab ta.

Seaduseelnõu koostajad on märkinud, et üheks taotluseks hoiuste tagamisel on klientide usalduse tõustes hoiuste mahu suurenemine pankades.

Eesti pangainspektsiooni üldjärelevalve osakonna peaspetsialist Lembit Pedak on selles suhtes veidi skeptilisem. «Mina erilist hoiustamise kasvu küll ei oota,» lausub ta.

Pedak räägib, et kuna pärast 1992. aastat pole hoiustajatele olulisi kaotusi pankades enam olnud, on hoiuste maht ilma nende tagamisetagi tasapisi kasvanud.

Paljude väikehoiustajate vaba raha läks börsimängudes koolirahaks, mida nüüd, kui väikemängurid börsilt eemale tõmbusid, enam hoiustada pole, lausub Pedak. Ta ei pea ka tõenäoliseks, et vanadel inimestel on sukasäärde kogutud raha eriti järele jäänud, et seda nüüd arvele tuua.

Pankrotihaldurite koja esimees, Sotsiaalpanga pankrotihaldur Maire Arm väidab, et kuna tal pole olnud sellist raha, mida hoiustada, pole ta hoiuste tagamise eelistele täpselt mõelnud. «Kui ma peaksin hoiustama hakkama, siis loeksin seda kindlasti oluliseks näitajaks,» ütleb ta pärast sügavamat järelemõtlemist.

Arm ei pea tõenäoliseks, et inimesed hoiuste tagamise mõtet endale ei teadvusta ja avaldab arvamust, et hoiuste maht võib seaduse rakendumisel siiski tõusta.

Pidades silmas kümnendi alguse rahakaotusi, näiteks Sotsiaalpanga pankrotistumise tõttu, nendib Arm, et vanematel inimestel, kellel olid mängus viimased suuremad säästud, on uues süsteemis raskem orienteeruda ja usaldust pankade vastu tagasi võita.

Noorematele inimestele, kes majandust paremini tunnevad, annab hoiuste tagamine kindlasti positiivse tõuke.