Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

EMU poolt ja vastu

03. märts 1998, 00:00

Eesti on korduvalt väljendanud oma soovi ühineda Euroopa rahaliiduga (EMU). Edukas liitumine oleks järgmiseks teetähiseks Eesti majanduslikus ja poliitilises arengus, mis avaks uued perspektiivid järgmisteks aastakümneteks. Paraku võib tee visandatud eesmärgi poole olla ettearvatust tunduvalt käänulisem.

Lisaks Eestist tulenevatele riskidele tuleb silmas pidada ka rahaliidu tulevikku ümbritsevat ebaselgust. Hiljuti sattus rahvusvahelise pressi fookusesse Saksa majandusteadlaste ühisraha ohtudele viitav üleskutse.

Kuivõrd ka meid tahes-tahtmata mõjutava rahaliidu käivitumiseni on jäänud alla aasta, on igati sobiv aeg end kurssi viia kõnealuse ettevõtmise pooldajate ja vastaste argumentidega. Sobiva lähtekohana soovitaksin ajakirja Journal of Economic Perspectives 1997. aasta sügisnumbrit, mis sisaldab kahe nimeka ökonomisti -- Martin Feldsteini ja Charles Wyplosi -- vastavasisulist poleemikat. Feldsteini hinnangul toob üleminek ühisrahale kaasa Euroopa Liidu elustandardi languse võrreldes stsenaariumiga, kus kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumist toetavad laias vahemikus kõikuvad rahvuslikud valuutad ja madalat inflatsiooni taotlev rahapoliitika.

«Muidugi saavad vaid eurooplased ise otsustada, kas rahaliidust tulenevad poliitilised hüved kaaluvad üles majanduslikud ohvrid,» väidab Feldstein. Murelikuks teeb vaid see, et elektoraadi tähelepanu ei suunata mitte eeltoodud valikule, vaid rahaliitu reklaamitakse kui vastust Euroopa majandusprobleemidele: madalale majanduskasvule ja kõrgele struktuursele töötusele. Feldsteini hinnangul on rahaliidu tugeva poliitilise jõuvälja allikaks sõjajärgne ambitsioonikas Euroopa Ühendriikide idee.

Kõnealuse projekti autorid pidasid silmas kahte eesmärki: luua USA kõrvale alternatiivne jõukeskus ning -- mis kõige tähtsam -- vältida uut sõda Euroopas. Kuigi Feldstein ei kahtle viimase eesmärgi soovitavuses, arvab ta, et majanduslikku reaalsust mittearvestava forsseeritud poliitilise integratsiooni tulemused võivad olla taotletule risti vastupidised.

Feldsteini arvates saab Euroopa praeguse kõrge töötuse peapõhjus -- ülereguleeritud tööturg -- ka rahaliidu komistuskiviks. Kui tal on õigus, suurendab ühisrahale üleminek töötust veelgi ning loob seega eeldused kogu projekti läbikukkumiseks, millel võivad olla tõepoolest ettearvamatud tagajärjed.

Ühisraha või ujuvad valuutakursid

Wyplos väidab seevastu õigustatult, et eurooplastel ei ole võimalik valida ühisraha ja maapealse paradiisi vahel. Eeldusel, et Euroopa Liit ei tagane kapitali vaba liikumise nõudest, on tegeliku valiku objektideks ühisraha ja ujuvad valuutakursid.

Teoreetilises plaanis taandubki probleem ujuvate valuutakursside võimalikkusele piirkonnas, mida iseloomustab tihe ja süvenev majanduslik integratsioon.

Ühelt poolt jätaksid ujuvad valuutakursid sellisel juhul üksikutele riikidele iseseisva rahapoliitika hoova, millega leevendada tsüklilise töötuse poliitilist survet. Teiselt poolt muutuks rahapoliitika liidusisene koordineerimine keeruliseks ja vaevanõudvaks, mistõttu varem või hiljem tuleks jällegi minna üle mingile fikseeritud valuutakurssidega rahasüsteemile.

Kui Euroopa rahasüsteemi tulevik seisneb nii või teisiti fikseeritud valuutakurssides, siis miks mitte astuda kohe viimane samm ja loobuda rahvuslikest valuutadest, küsib Wyplos. Loogilises plaanis on Wyplosi väitele raske vastu vaielda, ent nagu prantslaste katsetused 35tunnise töönädalaga näitavad, tõukab kõrge töötus valitsusi tihti ebaratsionaalsetele tegudele.


Hardo Pajula on ökonoomikamagister, ta on töötanud peaministri majandusnõunikuna. Praegu töötab Pajula audiitorfirmas Price Waterhouse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing