Eesti rahapoliitika usaldusväärsus

Möödunud suvel tähistati Eesti krooni 5. aastapäeva ja rahapoliitika alus -- valuutanõukogu süsteem -- tundus olevat kõigutamatu. Külma du?ina mõjusid samal aastal aset leidnud sündmused Eestis -- katsed muuta Eesti krooni ja Saksa marga vahelist kurssi. Kroon pidas survele vastu, kuid vähenes kindlus tuleviku sündmuste suhtes. Krooni devalveerida üritajad ei pruugi mõista Eesti rahasüsteemi töö põhimõtteid ega uskuda Eesti Panga valmisolekusse kaitsta krooni vahetuskurssi, samas on ka kommertspankade töötajad avaldanud arvamust, et järgmist taolist rünnakut ei tarvitse Eesti kroon enam vastu pidada.

Kas ja kui edukalt suudab Eesti kroon vastu pidada devalveerimise survele tulevikus, sõltubki eelkõige sellest, kas ühiskond peab Eesti Panga rahapoliitikat usaldusväärseks või mitte. Esimesel juhul võib krooni kurss püsida muutumatuna veel kaua aega, teisel juhul ootab meid krooni devalveerimine. Usaldusväärsus sõltub aga eelkõige rahapoliitika reeglipärasusest, lihtsusest ja jälgitavusest, sellest lähtudes on Eesti rahapoliitikal kõik eeldused olemaks usaldusväärne.

Fikseeritud kursi näol on tegemist kergesti jälgitava reegliga, sest Eesti Pank avaldab iga päev Eesti krooni kursi põhiliste välisvaluutade suhtes. Usaldusväärsust peaks tõstma seegi, et krooni ja Saksa marga vahelise vahetuskursi muutmiseks tuleb muuta seadusi, kuid seda ei ole võimalik teha avalikkuse teadmata, andes nii aega reageerida muutustele rahasüsteemis.

Eesti rahapoliitikal on olemas küll kõik usaldusväärsuse saavutamiseks vajalikud eeldused, kuid kas ta ka seda on?

Enne sügisesi sündmusi oli Eesti Pank Saar Polli uuringute põhjal üks usaldusväärsemaid Eesti Vabariigi institutsioone Presidendi järel. 1997. a on Eesti Panga usaldusväärsus küll vähenenud, kuid see ei ole seotud rahapoliitika, vaid poliitilise võitlusega Eesti Panga ümber.

Rahapoliitika usaldusväärsusele viitab seegi, et enne 1997. a sügist ei olnud põhjust rääkida Eesti majanduse dollariseerumisest vms, sest välisvaluutahoiuste osakaal hoiuste mahust püsis muutumatuna 20% tasemel, mis arvestades Eesti majanduse suunatust väljapoole ei ole kõrge. Fikseeritud kursi korral kasutatakse usaldusväärsuse ühe mõõdupuuna riikide intressimäärade võrdlust. Ka see viitas enne 1997. a. sügist usaldusväärsusele, sest Eesti ja Saksamaa intressimäärad on liikunud tükk aega samas suunas. Intressimäärade vahe oli suur, kuid 1997. a sügiseni see vähenes, pärast seda on vahe likviidsusprobleemide tõttu Eesti rahaturul taas suurenenud. Viimasel ajal on eeldatavad esimesed Eesti intressimäärade peatsele langemisele viitavad märgid.

Seega võib väita, et Eesti Panga poolt teostatava rahapoliitika usaldusväärsus on tõusnud, mida toetavad ka teaduslike meetodite kasutamisel saadud tulemused. Eesti rahapoliitikat võib pidada õnnestunuks, sest vähemalt lühiajalises perspektiivis on suudetud saavutada teatud usaldusväärsuse tase.