Tõeline pitsa itaalia moodi

18. märts 1998, 00:00

Kui kõik läheb plaani kohaselt, siis muutub see traditsiooniline itaalia vaese mehe roog, mida päevas naudib umbes miljon itaallast ja lugematu arv muust rahvusest inimesi, varsti sama rangelt sertifitseeritud kvaliteetkaubaks, nagu brunello vein või parmigiano juust. UNI loodab, et oktoobris, kui Napolis tuleb rahvusvaheline pitsapidu, võib ta esitleda uut sertifitseeritud kvaliteettoodet. Seejärel pöördub standardiamet Euroopa komisjoni poole, mis võtab vastu seaduse, mille kohaselt tohib napoli pitsa nime kanda ainult sellest piirkonnast pärit toode.

Erinevalt meil üldlevinud arusaamast, et itaalia pitsa käib õhukesele alusele, on vanad tuntuimad napoli pitsad Margherita ja Marinara alati olnud paksul alusel, kusjuures tainas on tingimata sõtkutud käsitsi, mitte tainarulliga. «Pitsatainas on nagu ilus naine, keda ei tohi tainarulliga puutuda,» ütleb Rooma pitsabaari La Soffitta omanik Stefano Di Michele.

Tüüpilise napoli pitsa peal ei käi mitte ümmargused, vaid San Marzano tüüpi ploomikujulised tomatid, mis on lõigatud täpselt kaheksamillimeetristeks viiludeks. Katteks kasutatakse vaid mozzarella juustu, oliiviõli ja maitsestamiseks meresoola. Küpsetatakse puuahjus 420--480 kraadi juures.

Di Michele kuulutab, et tema on Roomas üks väheseid, kes valmistab ehtsat napoli pitsat, sest Roomas pakutavad pitsad on enamasti õhukesel alusel.

Jaanuaris, kui Euroopa Liidu ametlikul logol kujutati Itaalia sümbolitena pitsat ja salaamit, oli Itaalia veidike solvunud ja pidas seda halvaks maitseks. Kuid solvumiseks ei ole eriti põhjust, sest pitsa on ja jääb Itaalia sümboliks, sest ta jäljendab isegi riigi lipuvärve.

Pitsa sündis Napolis 1750. aastail, kui kokku said sai ja tomat. Rahvuslikuks sümboliks kujunes see 1890. aastail pärast Itaalia ühinemist, kui tomatile lisatud basiilik ja juust sümboliseerisid kolme Itaalia lipuvärvi. Kolmevärviline pitsa sai esimese Itaalia kuninganna Savoy Margherita järgi nimeks La Margherita.

Praegu on Itaalias ligi 20 000 pitsasöögikohta, mille aastatulu on neli triljonit liiri ehk 35 miljonit Eesti krooni. Samuti on Põhja-Itaalias Brescias ja Caorles kaks pitsakooli, mis, tõsi küll, lähtuvad Lõuna-Itaalia traditsioonist.

UNI loodab, et kaugel ei ole enam aeg, kui Euroopa Liit kinnitab napoli pitsa kvaliteettooteks, mis astub võrdväärsena burgundia veini või camembert'i juustu kõrvale. «Loodetavasti on siis möödas ka aeg, kui nn pitsa pähe pakutud roog nõuab kolm päeva seedimist,» muheleb Di Michele. REUTERS-ÄP

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:17
Otsi:

Ava täpsem otsing