Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Reformierakond päästab valitsuse
Täna peab Koonderakond otsustama, kuidas ta suhtub võimuvõitlusse Tallinnas. Selgeks peab saama ka, kas Toompea saab uue valitsuskoalitsiooni. Seni on nn poliitlaupäevakul pileteid valitsusse pakutud Reformierakonnale, Mõõdukatele ja Talurahva erakonnale.
Äripäev suhtub positiivselt Reformierakonna kaasamisse valitsusliitu.
Praegune valitsus on üks viimase aja veidramaid. Võimul olevale Koonderakonnale kuulub 15-liikmelises valitsuses peaministriga kokku 7 ja Maarahva erakonnale 2 kohta, ülejäänud on nn spetsialistid või mittekoalitsionäärid.
Suurem osa tingimustest, mille reformistid valitsusliiduga ühinemiseks seadsid (vabastada ettevõtete investeeringud tulumaksust, pensionireformi käivitamine, Tallinna--Tartu maantee väljaehitamine), toovad Eestile ainult tulu. Selguse huvides nõutakse partnereilt lepete tühistamist Keskerakonnaga.
Halvim variant on see, kui jätkab praegune vähemusvalitsus, mida Tallinna-tapluste tõttu ähvardab ka Keskerakonna toetuse kaotamine. Siis muutub valitsus täiesti teovõimetuks. Reformistide kaasamine koalitsiooni parandab ähmast seisu.
Võiks küll arvata, et valitsus muutub veelgi eripalgelisemaks -- ühel pool liberaalsed reformistid ja teisal protektsionismi toetavad maaerakonnad. Keskel võimul olev koondsõpruskond. Praeguse riigikogu koosseisuga oleks loogiline eeldada suuri kompromisse, kuid Reformierakond sihikindlalt oma printsiipidest kinni hoidnud parteina ei pruugi järeleandmisi teha. Pigem teeb seda Koonderakond, kes on näidanud, et nende ainuke printsiip on olla võimul.
1995. a valimistel tehti reveranss maaerakondadele, hiljem korjati valitsusse «spetsialiste», nüüd ripsutatakse tiiba paremerakondadega. Väidetavasti on Siimann parteikaaslasest Mati Meosele öelnud, et kas reformistid või erakorralised valimised.
Ka maamehed ei ole end selgelt poliitiliselt määratlenud ja võivad liite teha kõigiga, kes kindlustavad neile võimu. Kord juba eksisteerinud reform-koond-maa koalitsioon näitas, kes tingimusi dikteerib. Muidugi ei suuda Reformierakond aastaga suurt osa oma positiivsest programmist ellu viia. Ent jõuab asjad käima lükata ja valimisteks plusspunkte korjata.
Toimetus ei pea tulemuslikuks terve ühinenud opositsiooni kaasamist valitsusse. Selline laiapõhjaline valitsus poleks teovõimelisem praegusest vähemusvalitsusest. Ent reformistide tulek looks vähemalt selguse, kes on võimul ja mida on sealt loota. Koalitsiooni laiendamisel suureneb valitsuse töövõime ja vastutus.