Neljapäev 23. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Amatöörtants ei too sisse

07. aprill 1998, 00:00

Standardtantsude Euroopa meistrivõistlusi Tallinna linnahallis vaadates tekib kahtlus, kas tantsupaari väljanägemine suudab kohtunike antavaid punkte mõjutada. «Kindlasti,» väidab üks Euroopa meistrivõistlustel osalejaid Siret Siilak. «Pead olema pealaest jalatallani täiuslik, sest tähtis on üldmulje, mis tõmbab pilku või libiseb kiiresti järgmise paari peale.»

Siilak väidab, et maailma eliidis on mitmeid edukaid tantsupaare, kelle tehnika ei pruugi olla kõige täiuslikum, kuid välimus ja olek tekitavad nende ümber erilise aura.

Ave ja Peep Vardja leiavad vastupidiselt, et kleidi sära ei mõjuta kohtunike hindeid, kuid rõhutavad selle tähtsust tantsupaari imagole. Ave Vardja leiab, et moejoone kiirest vahetumisest on huvitatud eelkõige peotantsuvahenditele spetsialiseerunud firmad.

Eesti esipaar räägib, et keskmiseks normiks on kujunenud kuus tantsukleiti aastas. Eesti peotantsijad üritavad odavamalt läbi ajada ja võistluskleite õmmeldakse ise Inglismaalt ostetud kangast. Oma vanad kleidid on Avel õnnestunud kõik Eestis maha müüa.

Meeste fraki saab Inglismaalt 30 000 krooni eest ja sellega võib tantsida umbes aasta, enne kui riie kõhu pealt kuluma hakkab. Ka meeste rõivaid katsuvad eestlased isiklike rätsepate abil odavamalt õmmelda.

Peotantsijate atlassist kingad maksavad umbes 1200 krooni. Paremad tantsijad vahetavad kingi prestii?i pärast iga võistluse järel.

«Ei ole mõtet koonerdada sellise asja pealt,» lausub Peep Vardja. «Kui 40 Inglise naela (ligi 1000 krooni -- toim) maksvaid tantsutunde pead võtma kümneid, siis sama palju maksev kingapaar on selle kõrval köömes.» Ave Vardja peab ühe kingapaariga vastu siiski kuni kuus võistlust.

Soengute ja grimmi tegemiseks Eesti tantsupaaridel suurt saatjaskonda kaasas ei ole. Kõik tuleb teha ise.

Siret Siilak räägib kunstripsmeid plaksutades, et sageli teevad kodused päev enne võistlusi talle soengu pähe. Võistlustele sõites tuleb terve öö ebamugavas asendis magada, et soeng ära ei vajuks.

Üks võistlusreis läheb maksma ligi 15 000 krooni. Kui kombineerida võistlussõit ööbimisega äärmiselt odavates hotellides, neelab tantsukarussell Vardjate rahakotist umbes 300 000 krooni aastas.

«Kui aga teha läbi kõik õpingud ja sõidud, siis miljon krooni küll palju ei ole,» lausub Peep Vardja.

Suured summad, millest mitu minutit vesteldud on, tekitavad paratamatult küsimuse, kust see raha tuleb. Tänavu eraldas Kultuurkapital Vardjatele toetuseks 20 000 krooni.

«Rahaga on väga, väga suur kombineerimine, peab ikka ise hankima,» räägib Peep Vardja. Suuri sponsoreid Euroopa meistrivõistluste kümnendal paaril ei ole, abi nähakse selleski, kui proovisaali üüri ei küsita.

Vardjatel on rahaga väga omapärane suhe -- kui nad üritavad seda teenida või äri teha, kaob raha kuhugi ära, kui nad pühendavad end hinge ja südamega ainult tantsimisele, tuleb raha ise nende juurde.

Enamasti on peotantsijate vanemad keskmisest jõukamad. Hiljem, kui tantsupaaril on ise võimalus tunde anda, hakkab raha tagasi tulema.

«See on nagu igasugune investeering: mida rohkem amatöörina endale nime tegemiseks raha välja käid, seda rohkem ta professionaalina tagasi toob,» selgitab abielupaar Vardjad. Kuigi nad kavatsevad oma tulevase töö siduda tantsimisega, pole nad veel proffide leeri mineku otsust teinud.

Siret Siilaku silmad löövad proffide elust rääkides särama. «Nemad elavad kesklinnades kallites korterites,» õhkab ta. «Üks tants, kui neid kuhugi kutsutakse, maksab mitu tuhat krooni.» Profid võivad ametlikult oma oskuste pealt teenida ja nendelt saadud tantsutund pole odavate killast, võtab Siilak jutu kokku.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing