Euroopa ühisrahale eelnes 30 aastat intriige

21. aprill 1998, 00:00

Ajalugu näitab, et ilma Prantsusmaa presidentide otsustavuse ning Saksamaa kantsleri Helmut Kohli poliitilise kaalukuseta poleks ühisraha projekt iialgi niikaugele jõudnud.

Ühisraha idee ei ole uus. Konkreetsema kuju sai plaan 1968. a, kui Prantsusmaa president de Gaulle otsustas USA-le väljakutse esitada ka valuuta alal. Kulukas Vietnami sõda oli dollarit nõrgendanud ning Euroopa keskpankurid tundsid muret, et nende dollarivarudel puudub kullakate.

Rünnakut alustasid prantslased, kes hakkasid massiliselt dollareid kullaks ümber vahetama. Sama tegid ka teised riigid. Raha voolas Saksa keskpanka, sest marka peeti dollarist kindlamaks reservvaluutaks.

USA püüdis seejärel Suurbritannia toel sundida Saksamaad marka revalveerima, kuid Saksa valitsus ei teinud seda. Just siis tuli Prantsusmaa eurovolinik Raymond Barre välja ühisraha ettepanekuga, mis vähendaks Euroopa sõltuvust dollarist ning võimaldaks luua oma tugeva valuuta.

1969. a hakkas ideest kinni Prantsusmaa president Pompidou, kes alustas koostööd Saksa kantsleri Willy Brandtiga. Sealt sai alguse nn Bonni-Pariisi jõutelg, mis on sealt saadik olnud Euroopa integratsiooni peamiseks edasiviivaks jõuks.

Prantsusmaa tahtis Euroopa koostöö abil nõrgestada Saksamaa keskpanka ning Bonni majanduslikku mõjukust. Saksamaa tegi panuse oma poliitilise mõju suurendamisele ning liidrirollile Euroopa ühinemises.

Saksa-Prantsuse jõutelje loomine tegi rahutuks Suurbritannia peaministri Edward Heathi, kes esitas 1970. a uue taotluse riigi vastuvõtmiseks ELi. 1972. a liitus Suurbritannia nael ka valuutakoridoriga (nn valuutamaoga), millest tal aga juba kahe kuu pärast lahkuda tuli.

Samal aastal kutsus Pompidou Pariisis kokku ELi tippkohtumise, kus otsustati ühisrahale üle minna 1980. a. 1973. a naftakriis sundis aga Prantsusmaa ja Itaalia valuutakoridorist lahkuma. Esimene rahaliidu (EMU) plaan läks lõhki ning 1974. aastast oli ühisraha poliitilisest päevakorrast maas.

1977. aastal sai Prantsusmaa liidriks Giscard d'Estaing ja Saksamaa kantsleriks Helmuth Schmidt, kes leppisid kokku luua 1982/1983. aastal Euroopa keskpank. Briti leiboristide valitsus ei soovinud osaleda, kuid opositsiooni liider Margaret Thatcher oli EMU poolt. Peaministriks saades sai temast aga EMU ägedaim vastane.

Saksa-Prantsuse ühisraha plaan jooksis 1980. a uuesti karile, kui Prantsusmaa presidendiks sai sotsialist Francois Mitterand. Pärast kaht aastat tarbimisbuumi ja natsionaliseerimisi oli frank sedavõrd nõrgenenud, et Mitterand soovis Euroopa valuutasüsteemist (EMS) lahkuda. Selle asemel õnnestus aga rahandusministril Jacques Delors'il 1983. a imeväel veenda Saksamaad marka revalveerima.

Samal aastal tegi Mitterand kannapöörde ning temast sai suurim EMU plaani toetaja, temaga ühel meelel oli Saksamaa kantsler Helmut Kohl.

Mitterand tegi Delors'ist Euroopa komisjoni presidendi ning 1986. aastal õnnestus tal ja Kohlil veenda ka Thatcherit nõustuma EMU käsitleva peatükiga Euroopa ühisturu aktis.

Järgmine Mitterand'i samm oli teha Delors'ist EMU komitee juht, mis koostas tulevase Euroopa keskpanga (ECB) mängureegleid. Tollane Saksa keskpanga juht Karl-Otto Pöhl, kes lootis seda kohta endale, lõi seepeale liitu brittidega, kes soovisid Delors'i grupi töö peatada.

1988. a Baseli kohtumisel taotles Delors ELi keskpanga juhtide heakskiitu ECB-le. Pöhl oli vastu ning nõudis, et ECB peab olema sõltumatu ning vaba poliitilisest juhtimisest. Delors nõustus ning Pöhl kirjutas koos Briti keskpanga juhiga dokumendile alla.

EMU plaanid takerdusid taas Berliini müüri varisedes 1989. a. Mitterand muutus rahutuks ning nõudis EMU jaoks kindlat ajakava. Kohl nõustus, nõudes vastu Prantsusmaa kapitaliturgude avamist. Ajakava pidi kinnitatama Itaalia eesistumise ajal 1990. a. Järgnes dramaatiline tippkohtumine Roomas.

Kui Margaret Thatcher mõistis, mis teoksil on, nõudis ta Suurbritanniale EMU käsitlevas lõppdokumendis eraldi sõnastust.

Järgmise poliitilise manöövri tegi Kohl, murdes Saksa keskpanga ja rahandusministri vastuseisu ühisraha kindlale kuupäevale. Nende soovil pidi üleminekuaja määrama valmisolekukriteeriumide täitmine. 1991. a Maastrichti lepingusse, kus tingimused kirjas, õnnestus aga sisse kirjutada ka konkreetne tähtaeg, millest praeguste märkide järgi ka kinni peetakse.

Finantsturud oleksid EMU plaani peaaegu uuesti kummutanud. 1992 sundis Georg Sorose spekulatiivne rünnak Briti naela Euroopa valuutavahetusmehhanismist (ERM) lahkuma. 1993. a oli kriisi lävel nii Prantsuse frank kui kogu ERM. Hädalahenduseks sai valuutade lubatud kõikumispiiri muutmine 2,5%-lt 15%-le. Nende sündmuste järel on turud EMU aktsepteerinud. Sellele viitab ka ELi riikide pikaajaliste intresside lähenemine.

Kui ELi liidrid 2. mail otsustavad ära EMUga ühinevad riigid ja määravad kindlaks valuutade fikseerimiskursi, pole enam tarvis rahaturgude rünnakut karta. DI

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing