Raha sukasäärde?

22. aprill 1998, 00:00

Eesti ajalehed avastavad ikka ja jälle riigi raha vabade jääkide paigutamise probleemi. Neli aastat tagasi ilmus üks Eesti markantsemaid rahapaigutust käsitlevaid artikleid -- kahte Äripäeva lehekülge täitis artikkel «Eesti Panga diilerid pööritavad 5 miljardit». Polnud imekspandav, et noored ajakirjanikud tundsid uhkust noorte diilerite ettevõtlikkuse üle. Hilisemas diskussioonis selgus koguni Eesti Panga nõukogu liikmete (K. Kukk) toetus «pööritamisele».

1997. aasta algul kukkus uurivale ajakirjandusele sülle suurim riigi raha pööritamise «luukere». Eesti Panga «reservipööritamise ajal» (1993. a november) andis keskpanga tollane president Siim Kallas (tema enda sõnul «meeltesegaduses») allkirja dokumendile, mis suunas Eesti Panga omanduses olnud Põhja-Eesti Panga kaudu 10 miljonit USA dollarit (praeguses väärtuses ca 145 miljonit Eesti krooni) kuulsasse ?veitsi «rahaparadiisi». Loomulikult kadus see raha koos loodetud intressidega nagu vesi mutiauku. Tulemus ehmatas isegi paljud superliberaalsed ajakirjanikud keeletuks -- «raha pööritamine» on väga riskantne tegevus. Selles operatsioonis jäi aga siiski kadunuks anonüümne «rahva raha», mille pärast kõrvaltvaataja infarkti ei saa.

1997. aasta lõpp lisas igihaljast rahapuud otsivatele eestlastele börsikrahhi kogemuse. Börsimulli paisutamine ja paugu tugevus olid suuresti mõõdutundetult börsikasumeid kiitnud kirjutava ja näitava ajakirjanduse töö viljaks. Ajakirjanduspropaganda toel oli pankadel lihtne amatööridest börsispekulantidele finantsvõimendust sokutada. Tundub, et see võimendus pigistas ka mõnel ajakirjanikul hapnikukraani kinni ja juba rahapaigutamise mõte ajab neile kabuhirmu nahka. Ainult paanilise hirmuga oleks võimalik soliidselt seletada Äripäeva hüsteerilist juhtkirja keskkonnaministeeriumi vaba raha paigutamisest teenitud 7 miljoni krooni teemal. Selles püütakse jätta muljet, et riigi raha kasulik paigutamine olevat kuritegu. Sellest tuleneks otseselt, et riigi raha võib ainult kahjulikult paigutada. Reformaatorlik formaaljurist Märt Rask teatab koguni, et igasugune riigi raha paigutamine on formaaljuriidiliselt õigusevastane.

Tule jumal appi! (nagu Äripäev hüüab) -- kui raha on üldse olemas, siis peab ta kuskil paiknema. On see pangakonto, väärtpaberiarve või isegi ministri (kantsleri) seif (riigiraha sukasäär) -- ikka seisavad vastamisi vaekausil tulud paigutuselt ja sellega seotud riskid. Rahal lihtsalt pole võimalust imaginaarses vormis «mitte kusagil» asuda -- seejuures veel ka tulusalt ja riskivabalt.

Mart Laari likviidsuse likvideerimine on Raski rahapaigutuse õigusvastasuse taustal süütu nali ja rublatehing poisikesetemp.

Rahapaigutuse teemal on aga veel üks palju tähtsam aspekt. Paaniline hirm, nagu ka hurraaoptimism, on majanduses halvaks nõuandjaks. Äripäev ei suuda riskijuhtimise aspektist eristada isegi selliseid rahapaigutuse instrumente, nagu seda on aktsiad ja investeerimisfondi osakud.

Tallinna börsil kogetu põhjal nimetatakse igasugust rahapaigutust ruletiks ja soovitatakse säästud otse Las Vegasesse viia. Sellised hüsteeriliselt negatiivsed hinnangud ei aita kuidagi kaasa investorite usalduse taastamisele Eesti investeerimiskliima suhtes.

Äripäev on oma ajakirjanduslikes hinnangutes riigi rahaliste vahendite paigutamisele jõudnud 1994. aasta pööritusoptimismist 1998. aasta ruletimasinasse.

Mõlemad äärmused on rumalad ja kahjulikud. Lahendus on, nagu ikka, vahepeal -- ka riigi raha tuleb paigutada mõistuse ja vastutustundega. Lihtsalt vedelema reaalselt eksisteerivat raha jätta pole soovitav.


Janno Reiljan on keskkonnaminister Villu Reiljani vend ja Tartu ülikooli välismajandusprofessor. Tema kommentaar on vastulause 20. aprilli Äripäeva juhtkirjale «Soovitame Villu Reiljanile ruletti».

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:23
Otsi:

Ava täpsem otsing