Advokaadid peidavad ärihäbi

Kes on Eestis vingeimad ärimehed? Pankurid? Töösturid? Või hoopis kinnisvara ärimehed? Stopp, vaadake ringi ja te avastate, et miljonite, vahel ka miljardite liigutajateks on tõusnud hoopis advokaadid.

Tundub, et äri on valgustkartev ja häbiväärne tegevus. Äris osalemine pole mitte kellegi teise asi ja ei tohiks kedagi teist huvitada. Sellele tõdemusele tuginedes palgatakse oma firmat ja huvisid esindama advokaat, kelle suu omanike avaldamiseks on suletud seaduse ja advokaadieetikaga.

Värskeim näide sellest pisut väärastunud äritavast on kümnendiku EMV aktsiate müük mõned päevad tagasi. Uut aktsionäri esindas advokaat Andres Aavik. Kas selle kümnendiku taga on EMV ja Merko ühinemise vastane Hansa Investments või keegi teine, polnud täpselt teada. Advokaat Aavik kehitas õlgu ja nentis, et ta ei saa uut investorit avalikustada. Alles eile selgus, et kuulujuttudel oli põhi all ning aktsiate omanikuks sai Hansa Investmentsiga seotud firma. Kuid miks oli vaja seda varjata ning pugeda marionetist advokaadi selja taha?

Teine näide. Poolteist aastat tagasi algas epopöa Tallinna sadamaala hoonestamisega. 21hektarilise sadamaala operaatorlepingu otsustas Tallinna linnavalitsus 1996. aasta sügisel anda ASile TSM. Ettevõtet esindab avalikkuse ees juhatuse esimees Einar Vettus. Edasi jõuame küsimuseni, kes on firma omanikud ehk Vettuse tööandjad. Eri registritest saadud informatsiooni kohaselt on TSMil kaks omanikku: ASid Tugvet ja BCI Kaubandus. Viimast esindab advokaat Toomas Luhaäär, esimese omanik on maksuvaba firma Moriceli International Holding, keda esindab advokaat Üllar Talviste.

Kahjuks on advokaatide esiplaanile lükkamine taustale jääda soovivate hallide kardinalide poolt muutumas Eesti äriilmas juba normiks. Keda esindab advokaat Leonid Glikman, kellele riik müüs Finest Hotel Groupi aktsiaid? Või kelle huvisid esindab Bekkeri sadamas aktiivselt majandav advokaat Urmas Arumäe?

Advokaatide ebamäärased ütlused annavad alust spekulatsioonideks. Olen kuulnud mitmest allikast jutte sellest, et TSMi taga on üks endine Tallinna abilinnapea, kes oli seotud TSMi valimisega sadamaala hoonestamise operaatoriks. Või et Finest Hotel Groupi aktsiamüüki on mässitud üks rahandusministeeriumi kõrge ametnik.

Käsi laiutama paneb asjaolu, et advokaatide esindatavate firmade hämar taust või tausta puudumine ei paista mõningaid nende äripartnereid, kelle hulgas on tihtilugu ka riigiettevõtteid või -asutusi, karvavõrdki häirivat. Võtkem või Eesti Pank (keda kohtuasjas Innovatsioonipanga vastu esindas ka Üllar Talviste), kes on tellinud ehitustöö TSMilt. Või teavad keskpankurid TSMist midagi, mida avalikkus ei tea?

Loomulikult ei saa salatsemises süüdistada advokaate, klientide usaldusel ju advokaadi elukutse põhinebki. Kuid ei saa rääkida mingist äritegevuse läbipaistvusest, mis on efektiivsele ärile nii vajaliku vaba konkurentsi üks eelduseid. Varjamisele ning salatsemisele ehitatud äritavad viivad aga üdini korporatiivse äriilma tekkeni, kuhu vabale konkurentsile toetuval ettevõtjal pole asja.