Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas linn peaks reguleerima energiaturgu?
Kontseptsioon ei ole niivõrd retsept, kui-võrd annab ettekujutuse energiamajanduse reguleerimisest. Oli kolm alternatiivi: reguleerimata mehhanism, nagu täna, kus igaüks võib vedada majja elektri-, gaasi- või kaugkütte. Teine: koondada kommunaalteenused ühe valdusfirma kätte. Kolmas: jätkata energiamajanduse arendamist turumajanduse tingimustes omavalitsuse kontrolli all.
Linn peaks ette nägema, kuhu oleks mõistlik hakata välja ehitama kas ainult gaasivõrke, ainult kaugküttevõrke jne. Kesklinn on väga kommunikeerunud, võimatu on lisatrasse teha. Kaugkütet on majanduslikult ja sotsiaalselt otstarbekam vedada suurtesse elamurajoonidesse. Sellest peakski kujundatama linna ühtset energiamajanduspoliitikat.
On äärmiselt ebaotstarbekas ehitada ühte linnaossa välja nii gaasi- kui soojustrass ja elektriliinid, arvestusega, et inimesel on võimalik kasutada kõike seda.
Vabale turumajandusele loomulikult ta teatud korrektuure teeb. Konflikt ja pretsedent on olemas Jõgeval, kus linn on otsustanud, et kütab ainult läbi kaugkütte ja gaasikütte esindajad on protestinud. Samal ajal omavalitsuse mõju peaks olema energia reguleerimisel.
Ma pole küll spetsialist, aga tänu oma tegevusele olen soojusmajandust nuusutanud. Põhimõtteliselt peaks kaugküte olema kõige odavam. Kuna ta täna seda ei ole, ja seda eelkõige amortiseerunud trassisüsteemi tõttu, paneb see ühistud mõtlema, kuidas odavamalt läbi ajada, sest raha me loeme kõik. Siin võiks jääda tarbijale valikuvõimalus, niivõrd kuivõrd see üldse on monopoolsetes tingimustes võimalik.
Soojatootja ja linn peaksid tegema pingutusi selleks, et toodang oleks kvaliteetne ja tarbija ei tahaks valida muud.
Tarbijale, korteriomanikule ja -ühistule peaks kindlasti valikuvabadus jääma.
Trass seab muidugi mingid piirid. Iga ühistu peab läbi arutama, mis talle on kasulikum. Ma ei leia, et linna regulatsiooniga siin midagi tegema peaks. Valik peaks olema ikkagi ühistul. Linna ja soojuse suund peaks olema sellel, et hinda viia tarbijale vastuvõetavaks. Linn ei saa mingeid normatiive rakendada, ühistul peab jääma valikuvabadus ja see on tootja või müüja marketing, kuidas ta oma soojust müüa saab.