Ärimehed poliitikasse!?

19. mai 1998, 00:00

Kuu aega tagasi tekitas meedias väi-kest võbinat ajakirja Luup artikkel, milles avaldati ettevõtjate palgapakkumisi saadikutele. Iseenesest oli see kena intriig ja nauditav torge riigikogu laiska rahulollu. Siiski hämmastas küsitluse tulemus, mille kohaselt pea kõik riigikogu vene saadikud jääksid meie ettevõtjate poolt palgata (seega ka tööta). Kas tõesti ei vaja ükski Eesti ettevõtja vene mentaliteeti ja Eesti seadusi tundvat lobisti mõne idaprojekti vedamiseks? Kahtlen selles ja seega Luubi küsitluse metodoloogilises pädevuses.

Kuid Luubi püstitatud küsimuse võib ka pea peale pöörata. Küsigem vastu -- kuidas läheks ärimeestel poliitikas?

Esimese vastuse on juba andnud rahvas seni toimunud valimistel. Viimastel 1996. aasta kohalike omavalitsuste valimistel sai Tallinnas Ülo Pärnits 26 häält, Mait Metsamaa 53 häält, Urmas Arumäe 87 häält, Enn Rohula 107 häält, Robert Lepikson 317 häält... Need häältenumbrid on karjuvas vastuolus toodud nimede kaalukusega äriilmas ning ka nende poolt valimiskampaaniaks kulutatud summadega. Siit võib teha esimese järelduse: valijad ei usalda eriti rikkaid. Rahvas teab ju, et esimese miljoni saamise tagamaad on enamasti valgustkartvad. Seda peaksid silmas pidama need ettevõtlusest poliitikasse pürgijad, kes on end avalikult esitlenud kas aktsiamiljonäridena või siis presenteerinud seltskonnapressis varjamatu uhkusega oma suurejoonelist elustiili. Teiseks tuleb sedastada, et ärimaailma tavadega harjunud ettevõtjad kipuvad poliitilistes mängudes lihtsalt eluvõõraks jääma. Toomas Sildmäe, Urmas Arumäe, Robert Lepikson ja Mait Metsamaa tegid oma tuuri poliitikas ära õige kiiresti ja lahkusid kibestunud kaotajatena.

Tõepoolest -- äriühingut demokraatlikult ja samas edukalt juhtida on pea võimatu. Ka aktsionäride üldkoosoleku otsused on häälte kontrollpaki omajate poolt ette määratud.

Poliitikas on alati palju emotsioone ja irratsionaalset käitumist, mistõttu head firmajuhtimise kogemused ei taga veel edukat poliitilist karjääri. Kui Tamjärvel ja Mõisal on panganõukogus mingi otsuse läbisurumiseks hääled koos, siis nii see ka on.

Kui Nugis teatab iga aasta enne parlamendi spiikri valimisi, et tal on «hääled koos», siis on see anekdoot.

Muidugi on olemas erandid. Eestis on selliseks meheks edukalt ministri- ja pangajuhi toolidel istunud Olari Taal. Kuid pangem tähele, et Taal pole formaalselt astunud ühtegi parteisse ega kandideerinud ühtedelgi valimistel. Küllap ta aimab, et mõlemad sammud lõppeksid fiaskoga. Taal on olnud n-ö spetsialistist minister, mitte poliitik.

Seega pole meil väga head näidet ärist poliitikasse minekust võtta. Tunnen sellest vaid rõõmu, sest nagu üks pangajuht eravestluses mainis -- ärimeest ei tohi linnapeaks lasta, sest ärimees paneb linna lihtsalt põske! Arvan ka, et oleks ikka kole küll, kui näiteks meediaärimees Hans H. Luik otsustaks ühel päeval saada Eesti Berlusconiks.

Küll aga on poliitika olnud paljudele heaks kooliks ja kaasavaraks ärisse sukeldumisel. Nimekiri tuleks üpris pikk, kuid mainigem vaid silmapaistvamaid poliitikukogemusega ettevõtjaid: Indrek Toome, Tiit Vähi, Jaanus Reisner, Tiit Arge, Illar Hallaste, Tõnu Laak... Nimekiri jääb avatuks.


Ivo Rull on suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing