Mitsubishi Space Gear sai Hyundaiks

29. mai 1998, 00:00

Hyundai on üsna mitme mudeli juures võtnud mõne vananema kippuva Mitsubishi mudeli, pisut kohendanud (mõnes osas paremaks, mõnes osas kehvemaks!) ja seda siis oma logo ja uue nime all tootma hakanud. Sellistest Koreas teisendatud Mitsubishidest on ÄP autotestis varem olnud maastikuauto Hyundai Galloperist, mis põhijoontes kujutab endast eelmise põlvkonna Mitsubishi Pajerot.

Ka Hyundai uus mahtuniversaal H-1, mis juuni algusest Eestiski saadaval, tuleb tuttav ette juba Mitsubishina. Enam-vähem samanäoline on Mitsubishi Space Gear, mida enam Eestis küll ei müüda -- hind polevat piisavalt konkurentsivõimeline.

H-1, mis mõnel pool kannab ka nime Starex või Satellite, on võrreldes Space Geariga «hyundaistunud». Ehkki armatuurlaua üldplaan on sarnane Mitsubishi omaga, kohtab seal selgeid mõjutusi Accendilt ja Lantralt. Vaatamata ÄP kasutuses olnud tippversiooni HSV 325 000kroonisele hinnale jätab armatuurlaua hall plastsisu siiski odava mulje. Seda võimendab ka uutel autodel suhteliselt harva kohatav mehaaniline kilomeetrilugeja.

Turbodiiselmootoriga väikebussi juhtimine vajab mõningat harjumist, sest mootor nõuab «ärkamiseks» pisut aega. Harjumist vajab ka suure loksuga ebatäpne käigukast -- nt kolmanda käigu sisse lülitamine ei pruugi alati õnnestuda.

Kütusekulu näis küll suurem olevat kui lubatud kuni 12 l 100 km kohta. Tõsi, samas tundus kiirendus parem kui autokataloogides näidatud 21,5 s 100 km/h saavutamiseks. Võib aga oletada, et oma osa mängis ka testauto alles kolmekohaline kilometraa?.

Noorema põlvkonna autojuhid enam tõenäoliselt ei teagi, mis asi on toore klapp -- auto käivitamisel külma ilmaga kasutatakse praegu konkurentsitult automaatset pöörete reguleerimist. H-1 rooli sattudes tulevad aga Ladad ja Moskvit?id meelde, sest ka siin saab pöördeid nupu abil seada -- nuppki enam-vähem samas kohas, kus Ladal!

Mahutavuselt võib H-1 mahtuniversaali asemel pigem bussiks pidada. Ruumi on ka lühema teljevahega variandis enam kui lahedalt, luksuslikumas HSV-versioonis lisavad mugavust käetugedega plüü?istmed ja nii esi- kui ka tagaistmetelt reguleeritav konditsioneer.

Tagaistmetele pääseb liugukse kaudu, mis tuleb kinni tõmmata suure hooga -- vastasel korral jääb armatuurlaual signaallamp põlema. Ukse kinnitõmbamise õnnestumiseks olnuks otstarbekas hoolikamalt läbi mõelda käepideme konstruktsioon, sest praegu kasutatav pole kuigi mugav ja üsna tavaline on, et juht peab taga istujatele märkuse tegema, et nad ukse korralikumalt sulgeks.

Samamoodi saab norida tagaluugi kallal, sest selle kinnitõmbamiseks ei piisa vaid luugil olevast aasast sikutamisest, vaid tuleb kindlasti ka luuki ennast suruda. Porise ilmaga ei õnnestuks seejuures päris kindlasti puhtaks jääda.

Kui baasmudel Space Gearil on liuguks mõlemal pool, siis Hyundai versioonil vaid ühel.

Akende avamine on esiistmel istujate privileeg, taga istujad saavad vaid akna vahele õhutusava. Tõsi, konkreetsel mudelil oli taga võimalus konditsioneeri abil sõltumata eesistujate suvast oma olemist mugavamaks seada.

Huvitavalt on lahendatud salongi valgustus, mis võimaldab tervelt kolme valgustugevust.

Vedrustus võiks Eesti lainetavaid teid arvestades pisut jäigemgi olla, sest õõtsuvas väikebussis tekib tõeline laeva tunne.

Tegelikult pole H-1 nii suur midagi, numbritest selgub, et näiteks Tallinnas taksona laialt kasutatav täiesti tavalist mõõtu keskauto Hyundai Sonata on 5 mm võrra lühem kui H-1.

Kokku toodetakse H-1 kas 3-, 6-, 7-, 9- või 12-kohalisena ja kolmes varustusastmes -- SV, SVX ja HSV. Korea autole omaselt üritatakse konkurente lüüa hinnaga, mis mahub 255 000 ja 325 000 krooni vahele.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:35
Otsi:

Ava täpsem otsing