Nisuterad malelaual ja kroonid kontol

01. juuni 1998, 00:00

Säästmine, mis on iseenesest õige tege-vus, on saanud põhjendamatute illu-sioonide tekitajaks. Iseäranis siis, kui lähtuda mingist lihtsast piiranguteta skeemist ja pikkadest aastatest. Kas mäletate legendi nisuteradest malelaual? India kuningas Sheran soovinud teha kingitust malemängu väljamõtlejale Sessale. Kaval Sessa palunud pealtnäha tagasihoidlikku kingitust: pangu valitseja malelaua esimesele ruudule üks nisutera, teisele kaks, kolmandale neli jne. Kuningas olnud esialgu üllatunud sedavõrd tagasihoidlikust soovist, siiski polnud tal terves riigis niipalju nisu, kuipalju 264 -- 1 nisutera kokku teeb. Tervel maakeralgi ei jätku nisu Sessa soovi täitmiseks.

Ma loen suure huviga kirjutisi, mis annavad soovitusi, kuidas rikkaks saada. Vähemtähtis on seejuures, et kannatust tuleb varuda näiteks 20, 30 või 50 aastaks. Et paneme täna 1 krooni 10 protsendiga tähtajalisele hoiusele, uuendame sama lepingut 50 aastat järjepanu ja oleme selleks ajaks säästnud 117 krooni ja 39 senti. 10 kroonist saab 1174, 100 kroonist 11 739 krooni jne. Niisugused head soovitused on tavalised nuputamisülesanded, kus võime rahulikult lasta mõttel rännata kas 50 või 100 aastat. Mida vähem ülesande tingimused ajas muutuvad, seda lihtsam on kuhjunud rahahulk välja arvutada.

Praktikas on sama heade tulemuste saavutamine võimatu, ehkki matemaatiliselt kõik klapib. Pole tarvis vist öelda, et nõutud ideaalseid tingimusi nimetatud rahahulkade kokkukogumiseks lihtsalt pole.

Teiseks pole võluvitsakese abil kasvanud rahasumma enam see, mis ta on praegu. Ei maksa unustada, et raha väärtus ajas muutub. Kui aastane inflatsioonimäär on needsamad 10 protsenti, on 117 krooni ja 39 senti 50 aasta pärast samaväärsed tänase ühe krooniga. Pika investeeringu eest saab osta tikutopsi -- kurblooline, aga tõsiasi. Illusioonidest, millele nuputamismatemaatika on andnud võimenduse, toob reaalne elu maa peale tagasi. Illusioone võib tekitada ka liiga vaba ringikäimine lõpmatuse poole tüürivate skeemidega.

Rahakogumisest intrigeerivama mõttega tuli välja roheline liikumine. Teatavasti ähvardab Maad osa maavarade täielik otsalõppemine. Näiteks on fossiilsete kütuste -- nafta, kivisüsi, miks mitte ka põlevkivi -- varud lõplikud. Rohelised tegid ettepaneku: tuleb iga aasta maavarade pumpamist ja kaevandamist vähendada teatud protsent ... ja varud ei lõpe iialgi!

Tõepoolest, lähtudes praegusest ammutamise mahust ja teades konkreetse maavara suurust, saab leida protsendi, mille võrra tuleb iga aasta maavara maa alt väljatoomist vähendada. Oletame, et tänavu kaevandame mingit maavara miljon tonni, järgmisel aastal 50% vähem ehk pool miljonit, siis taas 50% vähem ehk veerand miljonit jne. Osutub, et varudest -- kaks miljonit tonni -- piisab. Praktikas piisaks võib-olla protsendisest või väiksemast tagasiminekust, et maavarasid säilitada. Rohelistel on see väärt mõte, mis sisuliselt tähendab säästvat arengut.

Kokkuvõttes võib öelda, et raha hoiustamise püramiid iseenesest uut väärtust ei loo. Ühiskonda tervikuna saab rikastada uue väärtuse loomisel baseeruv majanduskasv.


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:35
Otsi:

Ava täpsem otsing