Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaljuronimine esitab väljakutse
Kel näiteks langevarjuhüpped õnnelikult selja taga, võiks end proovile panna kaljuronimises. 7. ja 8. juunil kell 12 tutvustab Tallinna kaljuronimise klubi koos
Eesti juhtivate alpinistidega Hirvepargis seda ekstreemset spordiala.
Kaljuronimine ei sea soolisi ja suuri vanuselisi piiranguid, ehkki alla 10aastastel palutakse veel oodata -- väiksemate jaoks võivad seinas olevad toetusavad olla liiga suured.
Ronima minnes tuleb teadlikult püüda ületada hirm lahtikukkumise ees. Hirmu tõttu ei tasu ronides ka alla vaadata, ükskõik kui madalal te tegelikult olete.
Ka füüsilist ettevalmistust ei saa alahinnata. Samas ei taga inimese sportlikkus õnnestumist: esmatähtis on keskendumisvõime ja tasakaalu leidmine. Kristiine keskuses tegutseva Tallinna kaljuronimise klubi treneer Peedo Nelke kinnitab, et esimeste kordade ebaõnnestumisest ei tasu end heidutada lasta. See, et esmakordselt seinal ronija ei suuda end sõrmedega kinni hoida, on loomulik, sest tal puudub kogemus.
Kaljuronimine sobib kindlasti inimesele, kelle igapäevatöö on seotud suure pingega või kes tegelevad intensiivse vaimse tööga. Spordiala nõuab ümbritsevast täielikku väljalülitumist, andes võimaluse arendada oma enesevalitsemise oskust ja õppida keha tunnetama.
Kes otsustab oma esimesed sammud kiviseina vallutuses teha nädalavahetusel Hirvepargis, peaks varustusest mõtlema vaid jalatsitele. Ülejäänu saab kohapeal. Peedo Nelke soovitab panna jalga õhukese tallaga tennised, mis on tihedalt ümber jala -- nii on lihtsam oma talla all toimuvat tunnetada. Lühikestele pükstele võiks eelistada pikki.