Valijate võitmine -- poliitiline vastutus?

08. juuni 1998, 00:00

Iga kord, kui ma kuulen väljendit «polii-tiline vastutus» -- ja seda väljendit kuuleb järjest tihedamini --, jään nõutuks. On's poliitiline vastutus kui mõiste üldse sisukas? Või on meie ühiskonda lisandunud uus vastutuse liik?

Saan aru, kui öeldakse, et kodanik võetakse kriminaalvastutusele või siis administratiivvastutusele ja kohtus määratakse vastavat laadi karistus. Aga poliitiline vastutus -- kes võtab kelle vastutusele ja kas sellega kaasneb ka mingi karistus?

Kaasneb küll, aga küllaltki spetsiifiline karistus. Nimelt valijate häältest ilmajäämine, ja seda karistust kardavad poliitikud kõige rohkem. Õieti ongi see poliitikukarjääri lõpp. Pealegi on riigikogu korralised või siis erakorralised valimised varsti tulekul. Seega on poliitiline vastutus pingelisem kui kunagi enne.

Kui poliitikud juhivad (enda arvates) niinimetatud poliitilise vastutustundlikkusega, tähendab see eelkõige tiivaripsutamist tulevaste valijatega. Kui ministrikohtadelt soovitakse tõrjuda poliitilise vastutuse sildi all mittepoliitilised ministrid, siis mõeldakse eelkõige enda peale. Et spetsialistidest ministrid ei saaks vastu võtta vajalikke, aga valijate silmis võib-olla ebapopulaarseid otsuseid. Mingi ebapopulaarsuse vari langeks seetõttu ka poliitikutele. Isekeskis, s.o poliitikute ringis, saaks vastu võtta otsuseid, mis on valijatele rohkem meeltmööda. Paralleele võiks tõmmata poliitikuks või riigimeheks olemisega: kui suurt lõivu hetkehuvidele maksta? Kui poliitikud ei soovi Eesti Panga nõukogu esimehe kohal näha mittepoliitikut, tuleneb see samadest põhjustest.

Oluline ametipost täidetaks oma ala asjatundjaga, keda partei liinis ei saa korrale kutsuda, ja nii tühjeneks tähtis valdkond päevapoliitikast.

Mis on tähtsam, kas juhtida Eesti rahapoliitikat algusest peale õigesti või teha asjatundmatusest vigu, aga see-eest poliitiliselt vastutada. Prioriteedid pole justkui paigas.

Poliitilise vastutuse päevakorda tõusmisega tuleb meelde nõukogude periood, mil teatud ametikohast alates tuli olla partei, see on siis kommunistliku partei liige. Tahtsid tõusta brigadiriks, pidid astuma parteisse.

Partei kutsus «ülekäte» läinud juhi korrale ja karistas teda. Omal ajal oli see mõjus vahend, ilma naljata. Samasse perioodi jäid igakolmapäevased poliitpäevad, tollaste poliitjuhtide leiutis. Töö pandi seisma, rahvas koguti kõne kuulamiseks kokku. Mingil juhul ei sooviks endiste aegade tagasipöördumist, sest need ajad olid ülepolitiseeritud.

Korrutamine poliitilisest vastutusest, partei suuniste järgi «õigesti» nupulevajutamine, reeturite otsimine, koostöö välistamine -- kõik see on juba kord olnud, ja mitte eriti meeldivas kontekstis. (Sõltub muidugi, kas olid funktsionäär või mitte.) Ehk suudame selle etapi vahele jätta.

Lisaks tekkis mul küsimus, millele sooviksin poliitilise vastutuse eeskõnelejatelt konkreetset vastust. Millega vastutavad näiteks vedurijuhid, kirurgid, lennudispet?erid? Kui inimene pole end poliitiliselt määratlenud, kas see siis tähendab, et ta ei vastutagi?


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing