Toomas Savi tagastamisafääris

1994. aastal tagastas Viljandi linnavalitsus riigikogu esimehe Toomas Savi emale Salme Savile, neiupõlvenimega Moistus, kaks maja Viljandi kesklinnas. Ilmarise 18 ja Ilmarise 18a elanike sõnul on dokumente uurides selgunud, et Toomas Savi vanaema Elfriede Moistus oli rahvuselt sakslanna, kes lahkus Eestist.

Ilmarise 18 korteriomaniku Olga Urgandi sõnul elab Viljandis veel mitu vanemat inimest, kes mäletavad, et abielupaar Moistused lahkusid Eestist 1939. aastal, mitte 1944. aastal, nagu väidab Toomas Savi. Salme Moistus jäi aga Eestisse.

Toomas Savi ütles, et tema arvates on väga solvav, kui keegi julgeb nendes faktides kahelda. Samas puuduvad tal dokumendid, mis tõestaksid vanavanemate lahkumist Eestist 1944. aastal.

Ilmarise 18 ja 18a tagastamistoimikus on foto, mis tõendab Savi vanavanemate matmist aastatel 1945 ja 1962 Saksamaal.

Ilmarise 18 korteriomaniku Kadri Paldra sõnul tuli Toomas Savi üürnike juurde esimest korda 1995. aasta alguses. «See oli vahetult enne valimisi,» meenutas Paldra. «Esimesel kohtumisel lubas Savi, et üürnike jaoks ei muutu majas midagi.»

Riigikogu esimees lubas korterid üürnikele soodsalt ära müüa, üürist laekuv raha pidi minema maja korrashoiuks, meenutab Paldra. «Enne lahkumist soovitas Toomas Savi sõbralikult veel kõigil üürnikel Reformierakonna poolt hääletada,» ütles Paldra.

«Elasime üsna rahumeelselt kuni päevani, mil avastasime 1995. aasta aprillis kohalikust lehest, et Tartus asuva kinnisvarabüroo Era Vara kaudu müüb Toomas Savi majad ära,» jätkas Paldra.

«See oli löök allapoole vööd, sest Toomas Savi lubas korterid müüa majas elavatele üürnikele soodushinnaga ja järelemaksu võimalusega,» sõnas Paldra.

Toomas Savi sõnul oleks kahte maja olnud tervikuna palju lihtsam müüa, kuid nendele ei leidunud kahjuks ostjat. Savi kinnitas, et majade müümisel ei oleks üürnikega midagi halba juhtunud.

Korteriomaniku Leida Reinpuu sõnul pöördusid üürnikud pärast müügikuulutust Viljandi linnaarhiivi, leidmaks materjale, mis tõestaksid, et Ilmarise 18 ja 18a majad on ebaseaduslikult tagastatud.

Reinpuu väitel arhiivis üürnikele materjale Savi sugulusaste ja vanavanemate lahkumise kohta Eestist ei näidatud. «Kui ametnik kuulis, et tahan materjale Ilmarise tänava majade kohta, keeldus ta neid andmast,» rääkis Reinpuu. «Lisaks ütles ametnik, et mul ei ole nii suurt raha, millega selle teenuse eest maksta. Hakkasin nutma ja tulin ära.»

Kadri Paldra sõnul volitas Toomas Savi 1994. aasta novembrist hoonete üüriraha kokku korjama Viljandi linnavalitsuse omandireformiameti peaspetsialisti Madis Seppa.

Paldra ütles, et üüri piirmäär oli tollal 1,5 krooni ruutmeetri eest, kuid üürnikud keeldusid seda raha Sepale maksma. Selle asemel hakkasid raha koguma majaelanikud ise.

Madis Sepp väitis eelmisel nädalal, et ta ei tea Toomas Savi antud volitusest midagi. Kui ta kuulis aga, et volikiri on sattunud üürnike kätte, vastas ta kohe: «Ega ma ei saanud neilt mingit raha, üürnikud ei tahtnud minuga asju ajada.»

Kadri Paldra lisas, et üürnikud soovisid raha kanda otse Toomas Savi hoiuarvele, kuid Savi oli kategooriliselt selle vastu. Majaelanikud kogusid seepeale raha kokku majakassasse, kust Toomas Savi käis seda paar korda aastas kogumas. Riigikogu esimees teenis selle pealt 1994. aasta novembrist kuni eelmise aasta septembrini kokku 33 486 krooni ja 40 senti, millele lisandusid ka ebaseaduslik prügiveo-, maa- ja üldelektrimaks. Üürnikud Savilt üürikviitungeid vastu ei saanud.

Üürikviitungite mitteesitamise kohta ütles Savi, et majaelanikel oli oma arveraamat, kust selgub, kes ja kui palju üüri maksis. Savi tunnistas, et üüri kogumisel esines segadusi, kuid ta ütles, et üürnikud oleks pidanud oma probleemidega tema poole pöörduma.

«Üürimaja eesmärk ongi ju kasu saamine,» lausus Savi.

Üürnike sõnul pöördusid nad korduvalt Toomas Savi poole, kuid tulemusteta. «Kui ostsime omal algatusel 430 krooni maksva plastmassist prügikonteineri, saime Savi käest hoopis sõimata,» ütles Olga Urgand. Muid kulutusi pole Toomas Savi üürnike ega maja heaks teinud, kinnitas Urgand.

Toomas Savi ütles, et ta ei investeerinud maja korrashoidu, sest ta ei pidanud seda vajalikuks. «Raha laekus ju üürist niivõrd vähe,» põhjendas Savi.

Kadri Paldra sõnul oli üürisumma kasvanud eelmise aasta veebruariks poolteist korda ja Savi ei soovinud maju üürnikele odavamalt kui 600 krooni ruutmeeter müüa.

Linda Reinpuu ütles, et Savi käskis üürnikel lõpuks korterid ise välja osta. Üürnike sõnul ei huvitanud Savi ega majade müüki vahendanud kinnisvarabüroo töötajat, kust üürnikud raha leiavad.

Kadri Paldra lausus, et Savi lubas enne riigikogu valimisi korterid maha müüa 15 000--20 000 krooni eest, 1997. aastaks oli hind tõusnud teist samapalju. Paldra sõnul ei soovinud üürnikud kortereid nii kallilt osta, kuid nad olid sundseisus.

Leida Reinpuu ütles, et tema korteri eest tahtis Toomas Savi saada ligi 45 000 krooni. «Soovisin ostusummast ahju remondiks kulunud raha maha arvata, kuid Savi ei olnud nõus,» rääkis Reinpuu. «Maksin siis üüri vähem.»

Pärast seda sai Reinpuu Toomas Savilt kirja, milles riigikogu esimees teatas, et üürivõla mittetasumisel on ta kohustatud andma asjale kohtuliku käigu.

Eelmise aasta oktoobris maksid neli majaelanikku Savi survel korterite ostmiseks sissemaksu ära, kogu ostusumma tuli tasuda käesoleva aasta veebruaris. Tänaseks on kuus majaelanikku maksnud Toomas Savi emale Salme Savile korterite eest 252 520 krooni.