Eesti juudid nõuavad oma tagasi

Artikkel

- Uudised
- 9. juuni 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti juudid nõuavad oma tagasi
Juudi ärimehed räägivad meeleldi oma suguvõsa katsumustest II maailmasõja ajal, kuid teema veeremisel nende praeguste äride ja majandusedu juurde katkeb senine sorav jutt.
«Reketimehed kõnnivad seniajani ringi,» kinnitavad Moi?e ja Josep nagu ühest suust.
Kuigi Josep Raheltsik soostus oma nime all esinema, keeldus ta pildistamisest. Kinnisvarahaldajast usaldusmees andis nõu mitte liialt esile tükkida.
«Viru tänav kuulus Eesti ajal juudi kaupmeestele, samuti Raekoja plats,» teatab Tallinna vanalinnas kauplust pidav Moi?e vaoshoitud uhkusega.
Ta luges märtsikuus Äripäevast, et Rootsi valitsuse erikomisjon avalikustas Teise maailmasõja järel külmutatud pangakontode omanikud. Umbes pooled kuuekümnest kontot omanud Eesti kodanikust olid juudid. Kolmekümnest kontost üks kuulus kunagi neiupõlves Moi?e naisele Sarale.
Kuu aega tagasi otsustasid Moi?e ja Sara asetada panuse õigluse ruletilauale ja raha tagasi taotleda. Rootsi pangast võid saada nii miljoni kui ka mitte midagi.
Moi?e tuttav Aabram, kelle vanaema nimi kontoomanike nimekirjas seisis, nägi paar kuud kurja vaeva ja tulemus -- 1800 Eesti krooni.
Moi?e on sõbra tulemuses pettunud: Aabram kulutas telefoniarveteks ja altkäemaksudeks palju suurema summa kui tagasi sai. Kuid öeldakse, et jänes kaarte ei mängi, muigab Moi?e elutargalt.
Rootsi valitsuskomisjoni andmetel on tegemist kontodega, mida ei ole kasutatud 1945. aastast peale ning valitsuse korraldusega külmutati need 1950. aastate keskel.
Pärast seda pole kontodelt väidetavalt väljamakseid tehtud, kuid intresside arvutamise peatamine jättis raha inflatsiooni pureda. Osale arvetele olid toonased omanikud palganud kontohooldajad, kes elasid kontode arvel. Seega pole inflatsioon olnud ainuke kontokärpija.
Rootsi pangaga pole lihtne jutule saada, samuti ei avalikusta pangad enne taotleja õiguste selgumist kontol olevat rahasummat. Tulemuseta telefonikõned ja vastuseta faksid saavad lahtisulatatud konto pärijale igapäevaseks tuttavaks.
Pank saatis Moi?e kirjale lõpuks vastuse, sest üks Rootsis elav tuttav soostus asjade käigu eest kohapeal hea seisma.
Moi?e ei seo oma tulevast äriedu Rootsist saada oleva teadmata summaga. «Praegu on see raha õhk, mis sellest üldse rääkida,» laiutab ta käsi.
Oma ettevõtte rajas ta oskustele, sidemetele ja üüripinnale. Ajalugu on õpetanud juute lootma oma mõistusele ja ühtekuuluvusele. Kuid ka nõrgemast lootusest tuleb kinni haarata. «Mul on neli last -- miks peaksin ma Eesti ajal kogutud varandused tuulde laskma,» ütleb Moi?a.
«Ma ei vaja ajalehereklaami,» tõrjub Berliini rätsepmeister Josep Raheltsik oma Tatari tänava tagastatud krundil ajakirjanikku. «Leidke kinnistule 10 miljoni krooni eest ostja ja te ei pea tänulikkuses kahtlema.»
Raheltsik tahab Eestisse tagasi tulla, kuid naasmiseks peab ta kinnistu müüma, et siin oma ettevõte rajada. «Ma ei räägi oma Berliini ettevõtte laiendamisest, vaid uue rajamisest,» täpsustab ta.
Tallinna teenindusmajas juurdelõikajana töötanud Raheltsik sõitis 1990. aastate alguses Berliini oma ettevõtet rajama, mis nüüdseks on üheksa töötajaga õmblusäriks kasvanud.
Praegu toob 4500ruutmeetrine südalinna krunt rätsepmeistrile vaid kulusid, sest majad lagunevad, kuid üürnikelt rohkem kui 8 krooni ruutmeetrilt seaduse kohaselt küsida ei tohi. «Kui ostja nõustub minu küsitud raha maksma vaid üürniketa majade eest, siis Plaado korraldab asja ära.»
Usaldusmees Rein Plaado on masajas kavalapilguline Lõuna-Eesti mees, kes figureerib Raheltsiku arveraamatus Tatari tänava kinnisvaraga seotud kulude lahtris. Kolm aastat on Plaado üritanud kinnistut müüa. Sügisene börsikrahh olnud viimane suurem tagasilöök.
Plaado evib suhtekorraldaja vaistu. «Josep Raheltsiku asemel kirjutage J.R.,» haarab Plaado enne ajakirjaniku lahkumist ohjad enda kätte.
Josep-Jossif ei ütle Dallase kangelase initsiaalide kandmise kohta midagi.
«Meie, juudid, rikastume, sest me jagame oma rikkust omavahel,» räägib Eesti juudi kogukonna esimees Cilja Laud.
Ta tunneb ebakindlust tuleviku ees. Mahajäetud ehituskrundile sirgeldatud haakrist koos juudivastase lööklausega, lõhutud juudikalmistu ja ennasttäis ametnik sisendavad ebakindlust, selgitab Laud.
Kõik ei ole Apananskid, tõdeb Laud, olles veendunud, et näiteks AB Kindlustusgrupi juht Leonid Apananski pole seepärast piisavalt in, et pole kannatanud, nagu näiteks Mark Rivkin.
«Siim Kallas pani 10 miljonit hakkama ja kõnnib ringi nagu õige mees. Rivkinit, kes on Eestile mõõtmatult palju kasu toonud, kiusati tühise passivõltsimise pärast kogu jõuga taga,» seletab Laud.
Juudi kogukond seisis kohtus tihedalt Rivkini selja taga. «Kui juudi käsi käib hästi, jätab see mind külmaks. Juudi õnnetus puudutab mind isiklikult,» kõlab juudi ärimehe elukäsitlus.
Välispankades külmutatud arvete ja Nõukogude Liidu poolt natsionaliseeritud varade tagastamine on peamine tee, kuidas kompenseerida Teise maailmasõja tagajärjel juutidele tekitatud kahju.
Eesti elujõuliseimas vähemuskogukonnas kehtib põhimõte: kui oled rikas ja tahad olla juut, siis maksa. Kompensatsiooniks saadud raha rändab kas ärisse või sugulastele. «Rikas juudi advokaat annetab iga kord, kui meil käib, kogukonnale 500 krooni,» räägib Laud.
Omaenese tarkuse ja kogukonna toega on juudid muutumas inimõiguste eest protestivast vähemusest mõjukaks ja rahakaks jõukeskuseks. Edasipüüdlikkust ja haridusejanu süstitakse juba sünnihetkest alates, sest läbilöömiseks peab juut alati põlisrahvast parem olema.
Juutide mõju Eestile ei seisne Cilja Laudi arvates mitte niivõrd juutide professionaalsetes oskustes, vaid nad lihtsalt on silmatorkav rahvas.
Hetkel kuum