Itaalia lummab nii meeleolukuse kui vaikusega

- ajavahe -1 tund

- Itaalia kuulub Schengeni riikide hulka, viisa saab Tallinnast, turistiviisa maksab ca- 415 kr

- rahvusvahelisi krediitkaarte saab kasutada enamikus pangaautomaatides, kauplustes ja teenindusettevõtetes. Ka rahavahetuspunkte on piisavalt, kuigi nendes tasub enne rahavahetust uurida komisjonitasu suurust (mõnes kohas küsitakse koguni 10% vahetatavalt summalt).

- GSMi võrk on väga hea

- turismiinfopunktide võrk peaaegu puudub, mistõttu infomaterjali tasub varuda juba enne reisi ning reisimarsruut panna kokku iseseisvalt või tellida see reisibüroost

- ei soovita tegemist teha nn hõlmaaluse kaubandusega -- videokaamera asemel võite paari tuhande krooni eest omandada puuklotsi

- turist, kes on huvitatud kirikute külastamisest, peab arvestama, et kirikutesse ei pääse lühikeses riietuses

- ühiskondlikus transpordis ja rahvarohketes kohtades tuleb olla tähelepanelik oma asjade suhtes: taskuvargaid on väga palju

- postmark Eestisse maksab 900 ITL (7,5 kr). Posti liikumine on üldiselt aeglane. Vatikanis ja San Marinos on oma postiteenus.

- ühiskondlik transport on kaootiline ja sõiduplaane mittearvestav. Suurtes linnades tasub kasutada metrood (pilet 75 minutiks maksab ca- 1500 ITL ehk 12,5 kr). Üsna sagedased on segadused raudteel (rongide hilinemine, mitteväljumine). Vaatamata sellele on rong kõige mugavam ja odavam liiklusvahend, sest linnadevaheline bussiühendus peaaegu puudub. Eriti keevaline ja organiseerimata on liiklus Lõuna-Itaalias.

- enamikus söögikohtades arvestatakse teenustasu hinna sisse kas protsendina või coperto- 'na st lauakatmismaksuna.

- 1 liiter bensiini maksab ca- 1800 ITL (15 kr)

- teedevõrk on väga hea. Kiirteed on tasulised (hinnad väga erinevad), aga alati kulgeb paralleelselt kiirteega nn kõrvaltee, mida kasutades kaotate küll ajas, kuid võidate rahas.

- muuseumipilet maksab keskmiselt 100 kr

- kõige tagasihoidlikum pitsa maksab restoranis alates 6000 ITL (50 kr), rikkalike lisanditega pitsa alates 10 000 ITL (83 kr)

- 1 liiter keskpärast veini maksab alates 12 kr, kvaliteetvein alates 30 kr; tass cappuccino- 't alates 1500 ITL (12,5 kr), espresso alates 1200 ITL (10 kr)

Itaallased on õnnelik rah-vas -- neil on soe meri ja lumised mäed, lõputud viinamarjaväljad ja oliivipuuaiad, kaasaegsed ehitised ning tuhandete aastate tagune kultuuripärand. Itaaliasse minnakse otsima just seda erilist lõunamaa tunnet, mis meile, põhjamaalastele, avaldub eelpool loetletus.

Eelkõige meelitavad muidugi Itaalia mereäärsed kuurordid, kus rannamõnusid nautides võiks veeta nädalaid. Rannapuhkust ei soovita planeerida augustiks, sest siis on ilmad meile harjumatult kuumad. Enamik kohalikke elanikke puhkab augusti esimesel poolel, mille tõttu tõusevad siis mereäärsete hotellide hinnad kahe-kolmekordseks.

Puhkuseks sobib väga hästi september, sest siis pole päiksekiired nii kõrvetavad, meri on väga soe ja puuviljad on valmis.

Eksootikaotsijail soovitan puhata Lõuna-Itaalia saartel, kus lisaks subtroopilisele taimestikule tasub tutvust teha veealuse maailma värviküllusega. Paljudes kohtades on võimalik osta päevaseid sukeldumistuure.

Itaaliale kuuluvast suurest hulgast saartest on suurimad Sitsiilia ja Sardiinia. Väikesaartest on kindlasti kuulsaim Napoli lähistel paiknev kaljune ja lopsaka taimestikuga Capri, mis on väga soositud turismiobjekt.

Lõuna pool, eriti Sitsiilia ümbruses, on hulgaliselt pisikesi saari, kuhu pääseb vaid laevaga ning mis tänu sellele ei ole veel turistidest üleasustatud. Need saared on otsekui loodud romantiliseks puhkuseks.

Itaalia linnu on võimatu võrrelda, sest igaühes on midagi kordumatut. Nii pole maailmas teist Veneetsia-sarnast linna, kus puuduvad kindlused ja kaitsemüürid, sest neid pole sinna kunagi ehitatudki, linna üle võtab aeglaselt ja järjekindlalt võimu vesi.

Rooma on linn, kus juba aastatuhandeid tagasi võeti vastu otsuseid, mis hävitasid riike ja rahvaid.

Napolis aga on kokku saanud suurlinn ja tõeline Itaalia küla.

Pitsa ja spaghetti on vaid üsna väike osa itaalia köögi mitmekesisusest -- igal regioonil, linnal ja maakohal on oma söögitraditsioonid. Itaalia arvatavasti kõige kuulsam roog pitsa on pärit Napolist, kus tänapäevani tegutseb Brandi pitsarestoran, kus 1899 valmistati maailma kõige esimene pitsa.

Pitsa valmib savi- või kiviahjus, elava tule paistel. Üldse võib seda tõelist ja algupärast (kõrge ja koheva põhjaga) pitsat saada vaid Napolis ja selle ümbruses. Mujal küpsetatakse pitsat madala ja krõbedapõhjalisena.

Itaallaste hommikusöögiks on kerge eine -- tass cappuccino't ja saiake on kõik, mida päeva alustuseks vajatakse. Seda suuremat rõhku pannakse teistele söögikordadele: tõeline itaalia lõuna- või õhtusöök koosneb mitmest osast. Esmalt antipasta ehk eelroog, seejärel esimese roana pastatoit ning teise roana liha või kala juurvilja või salatiga. Järgneb magustoit, puuviljad või juustuvalik ning söömine lõpetatakse tavaliselt espressoga. Söögi kõrvale tasub restoranis tellida majaveini ehk vino della casa't.

Pärast sööki on tavaks võtta pist grappa't (kange viinamarjanaps) või limoncello't (kange sidruninaps). Kindlasti tasub proovida itaalia jäätist, mida müüakse spetsiaalses jäätisebaaris galateria's.