Eestlane eelistab töökohta seina ligidal

Artikkel

- Uudised
- 17. juuni 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlane eelistab töökohta seina ligidal
Büroos dikteerivad mööbli paigutamist põhiliselt kolm objektiivset tegurit: aknad, uks(ed), ruumi pindala ja selle mõõtmed.
Aknast tulevat valgust peaks ju võimalikult efektiivselt ära kasutama, aga sellega ei tasu üle pingutada. Meie kliimas jääb loomulikust valgusest enamasti napiks. Seetõttu ca 90 protsendil töö tegemise ajast kasutame lisavalgustust, aken on vaid osa ühtsest valgussüsteemist.
Et loomulikku valgust võimalikult otstarbekalt kasutada, peaks panema laua akna suhtes nii, et suur osa valgusest langeks töökohale eest.
Tehes seda, oleme aga kohe patustanud teise teguri, ukse vastu, sest enamasti on uks ehitatud just akna vastasseina.
Inimest ei panda istuma seljaga sissepääsu või lähenemistee poole, see on ebaviisakas. Üsna tihti võib end leida lõhkise küna ees: ust arvestades oleme akna suhtes ebaotstarbekalt paigutunud ja vastupidi.
Läheneja poole seljaga istujad pannakse vaheseina taha
Kompromissi leidmiseks võib töökohad eraldada madalate vaheseintega, mis avanevad küljelt. Seljaga ukse poole istuv inimene on varjatud ja kui talle lähenetakse, siis küljelt. Ka sellisel juhul peaks üritama näo või küljega sisenemise suunas istuda.
Vaheseinte kõrgusega saab ka töörühmi grupeerida. Näiteks ühes osakonnas kõrvuti või vastakuti töötavate inimeste vahel on sobilik 1,1--1,4 meetri kõrgune (mõõdetuna põrandast) barjäär, osakondade vahel ligikaudu 2,1 meetrit kõrge. Kui liiga palju vaheseinu püstitada, on oht nendega üle pakkuda.
Reegel, mille vastu üsna tihti patustatakse, on see, et suurte maast laeni kõrguvate välisakende puhul ei panda töökohti päris vastu vitriini. Töökoha ning akna vahele peaks jääma vaba ruumi, sest muidu paistab kogu töökohal toimuv tänavale ära. Vaheruumi võiks olla minimaalselt käigulaius: ca meeter, suurte pindade puhul umbes 1,5 meetrit. Otstarbekas on kasutada seda käiku liikumisteena.
Üsna palju mõjutavad mööbli paigutamist ka kontori mõõtmed ja ruumi funktsioon: kas pindala on suur või väike, mis kujuga tuba on.
Näiteks juhi kabinet võtab enda alla alati rohkem kui teised. Kõrge ülemus ei saa istuda toas, kuhu tema ja mööbel vaevalt sisse mahuvad.
Rahvastel on ruumitunnetus erinev. Põhjamaalased tunnevad end ruumis turvaliselt, kui nad on seinale võimalikult lähedal, soojema kliima ja verega rahvad eelistavad jälle ruumi keskpunkti lähedal olla. Mööbli peaks paigutama võimalikult ühtlaselt. Vaid seina äärde mööblit kuhjates jääb ruum näotu ja keset seda tühi plats.
Eraldi töökoht ei pea asuma vastu seina või võimalikult akna lähedal. Kasulik on leida reeglite vahel kaalutud keskmine. Et töökoha ja seinte vahel oleks ruumi ja et see oleks ka aknast ja ustest soliidsel kaugusel, võib kasutada ka vana tuntud kuldlõiget (lõigu kaheks jaotus nii, et väiksema osa suhe suuremasse on sama kui suurema suhe tervikusse).
Hetkel kuum