Krooni püsivus ja avatud valuutapositsioon

Kui 31. mail 1998 oleks aset leidnud Eesti krooni devalveerimine tasemeni 1 DEM = 10 EEK, oleks kommertspankade bilanssidesse tekkinud 350 mln krooni erakorralist kasumit. Kasum oleks sadanud nii-öelda selgest taevast, tasuks ettenägeliku valuutapositsiooni hoidmise eest. Eesti Panga andmed näitavad, et kommertspangad hoidsid mai lõpus Saksa marga pluss-positsiooni 175 mln DEMi. See positsioon muutuks devalvatsiooni korral puhtaks rahaks.

Panga valuutapositsioon on varade ja kohustuste vahe konkreetses valuutas tähtaegadest ja instrumendi tüübist sõltumata. Eesti kommertspankadel tekib Saksa marga pluss-positsioon eelkõige kroonilaenude sidumisest Saksa margaga. Olles võtnud 800 000 kr laenu, tuleb pärast krooni devalvatsiooni näiteks 1 DEM = 10 EEK tagasi maksta miljon krooni. Laenuvõtja jaoks on sisuliselt tegemist DEMi-laenuga. Kuna pangad toovad välisraha sisse peamiselt Saksa markades, siis maandavad pangad enda jaoks kursiriski nimetatud laenulepingu punktiga. Devalveeritaks krooni, vajaks pank välisraha tagastamiseks rohkem kroone, need lisakroonid maksaks juurde laenuvõtja.

Laenuvõtjal kursiriski maandamise võimalusi on, aga mitte eriti paindlikke. Pangad sõlmivad kuni kolme kuu pikkuseid forvardtehinguid USA dollarile, Soome margale ja Rootsi kroonile, aga nagu ikka, iga asi maksab. Klientide krooni ja Saksa marga forvardidpole väga levinud, sest usk kõvasse krooni püsib. Õnneks.

Üldjuhul võtab kursiriski enda kanda seega laenuvõtja. Millest tekib aga pankades positiivne Saksa marga positsioon, mis genereeriks devalvatsiooni korral iseenesest kasumit? Põhjus on selles, et Saksa margaga seotakse ka osa nendest laenudest, mis on välja antud kroonihoiuste baasil. Nii on pangal aktivas DEMi-laen, aga passivas kroonihoius. Devalvatsiooni korral jäävad kroonid ikka kroonideks, ent DEMid on väärt juba rohkem kroone.

Eesti Pangale taoline situatsioon ilmselt meeltmööda pole, kus kommertspangad on võrgud välja pannud ja ootavad, et kala kotti ajada. Selleks, et panku rohkem üldriiklikult mõtlema panna, kehtestab Eesti Pank alates 1. juulist Saksa marga ja krooni ühisele valuutapositsioonile piirmäära: kuni 15% panga netoomavahenditest. Valuutapositsiooni normatiivid nn kõvadele valuutadele, Saksa margast rääkimata, olid vahepeal tühistatud ja limiidid kehtisid ainult nn pehmetele valuutadele.

Eelmise aasta oktoobrist selle aasta jaanuarini olid pangad ise kottiajamise ohus. Nimelt oli nende summaarne Saksa marga positsioon negatiivne. Väidetavalt oli selle põhjuseks välisspekulantide surve kroonile, kes sõlmisid Eesti kommertspankadega forvardeid krooni langusele. Kroon pidas rünnakutele vastu, pangad teenisid lepingute sõlmimiselt oma kasumi. Ent DEMi negatiivse positsiooni ajal oli ka hirm: äkki nüüd kroon kukub. Eesti juhtivast kommertspangast tuli ärevaid teateid: valuutapositsioon on muutunud negatiivseks, see võib viia krooni kukkumisele. Siia võiks lisada ärajäänud osa: ja pangad saavad kahjumit. Praegu pole pankade olukord krooni kukkumise aspektist enam hirmus, DEMi pluss-positsiooni juures isegi vastupidi.

Kaaludes kõiki poolt- ja vastuargumente, võib arvata, et pangad on praegu devalvatsiooni suhtes ükskõiksed. Valuutavahetus elavneks märgatavalt, tulud sellest allikast kahtlemata suureneksid. Laenuvõtjad hakkaksid tagasi maksma suurenenud summasid. Laenuvõtjad oleksid paraku laenude tagastamisega raskustes, meelevaldse näite puhul tuleks 800 000 kr asemel tagasi maksta miljon krooni pluss intressid. Hätta satuksid kohalikule turule tootvad ettevõtted. See toob kaasa pankrotilaine, viiks tagasi majanduskasvu, mis riivab valusasti panku. Kuna pangad toetavad Eesti majanduslikku stabiilsust, mille üks komponent on krooni stabiilsus, siis võiks rahulik olla?