Nõuded vikati toel

Maapanga sulgemise ümber toimu-nu andis mõtlemisainet ka finants-maailmast kaugemalseisjale. Valitsusliikmena oli mul päevade kaupa võimalus lehtedest lugeda, milles kõiges valitsus, st ka mina, süüdi olen. Nagu alati sooviti valitsusest teha Albikära Ants.

Üks leht kirjutas, et Maapank hukkus, sest oli valitsuse ja KMÜ pank, teine süüdistas valitsust, et see Maapanga teadlikult põhja laskis, kolmas aga hoopis, et ta Maapanka päästa püüdis. Küll oleks valitsus pidanud sellesse panka riigi raha juurde panema ja samal ajal oli paha, et ta seda seal üldse hoidis. Maapanka hakati nagu surnud koera ühe partei aiast teise loopima.

Süüdistused, et sealt voolas raha poliitikute ja riigiametnike taskusse, on jäänud anonüümseteks ja eks seepärast neid tehaksegi, et nii võib varju heita kellele tahes. Kalle Muuli räägib oma lehes Maapangast laenusaajate ja KMÜ valimisnimekirja kattumisest, kuid jällegi ilma ühegi nimeta peale tänase rahvaerakondlase Mändmetsa. Fakt on aga see, et Maapanga panid kinni tuntud isamaalased, kuuludes ka tema likvideerimiskomisjoni ja lootes põhjaläinud panga likvideerimise pealt veel teenida. Kasutada seda fakti poliitilises võitluses, nagu teevad Mart Laar, Kaarel Tarand, Aarne Veedla, ma ei soovi, sest see oleks lühinägelik. Pole ju Maapank esimene ega jää ka viimaseks pangaks Eestis, mis põhja läheb. Välja tuleb selgitada konkreetsed pangaröövlid, mitte aga etendada poliitilist show'd.

Kurvastama panebki see, et leidub veel poliitikuid, kes on võimuvõitluse nimel valmis rahvale iga kell ükskõik mida valetama, saamata aru, et varem või hiljem tasub see neile endile kätte.

Väited, et Maapank eksisteeris riigi raha sissepumpamise toel ja valitsuspoliitikute huvides, on laim, sest riigi deposiit Maapangas vähenes pidevalt ning oli tema sulgemisel vaid 4,9 protsenti deposiitide üldmahust ja ka maaelu krediteerimise fondi rahast oli Maapanka paigutatu osakaal vähenenud alla 25%.

Ettekujutus turumajandusliku ühiskonna põhialustest ning riigi ja valitsuse vastutusest selles ühiskonnas on osal rahvast pehmelt öeldes sassis. Paljugi Maapangaga seoses väljaöeldust ja kirjutatust näitas, et tegelikult soovitakse elada sotsialismis, millele oleksid omased kõik turumajanduse eelised.

Talumehed nõudsid tõsimeelselt, et valitsus annaks käsu pangauksed avada ja neile raha välja maksta. Tõdemus, et seda saab teha vaid seaduslikul alusel ning ka siis kaaskodanike arvel, kes oma raha Maapanka ei paigutanud, ei paistnud sugugi koitvat.

Eestis kehtivad seadused, millega riik garanteerib pankrotistunud ettevõtete töötajatele saamata jäänud palga ja kompensatsiooni, sest nad pole tõesti süüdi omaniku käpardlikkuses. Riik tagab ka hoiused kuni 20 000 krooni ulatuses, edasi algab äririsk. Maapanga puhul tehti siiski enamat ja päästeti kõik arveldusarved, sest Eestis leidus paiku, kus inimestel puudus võimalus panka valida.

Samal ajal meil pole ega saagi olla seadust, mis üldse sunniks inimesi sularahata arveldustele ning ametkondade (ja pankade) katsed selline sundus sisse viia on inimõiguste ja põhiseaduse vastased. Ka taolisi õigusi tuleks inimestele selgitada ja ajakirjanduse ning poliitikute ühiseks missiooniks võiks olla sotsialismist väljuvaile inimestele õpetada, mida tähendab äririsk ning et turumajanduses ei saa ega tohigi valitsus mängida eraettevõtjate lapsehoidjat.

Kui me aga sisendame inimestesse valju häälega oma õigusi nõudva hoolealuse mentaliteeti ja loodame hoiustajate õnnetuse pealt teenida pisikest poliitilist kapitali, siis ärgem ehmatagem, kui samad inimesed homme vikatitega meilt näiteks sõnavabaduse piiramist nõudma tulevad.