Eesti aktsiaturu saatus otsustatakse Moskvas

15. juuli 1998, 00:00

Kui küsida keskmiselt Eesti börsihuviliselt, mis on Tallinna börsi üha jätkuva languse põhjuseks, kuuleme ilmselt vastuseks kurja tiraadi Eesti panganduse ja usalduskaotuse teemadel. Usaldus on hell teema ja kord kadununa on selle tagasivõitmine raske. Sellises lähenemises on sügavat pessimismi mitte ainult aktsiaturu, vaid kogu Eesti majanduse tuleviku suhtes.

Tegelikult polegi olukord sedavõrd halb, kui esialgu võiks paista.

Finantsturud seisavad kahel alustalal -- teatud tehnilised (professionaalsed) oskused nii reatöötaja kui juhi tasemel ning kõrge eetiline vundament. Omaaegne esimene pangakriis filtreeris turult välja need pangad, kus mõlemaga neist tõsiseid probleeme oli. Tänavune peaks aga pankurihärradele tõestama, et kuitahes ilus ja mastaapne sahkermahker-skeem võib lõppeda ja piisava aja jooksul ka lõpeb halvasti. Sedasorti puhastus peaks pikemas perspektiivis siinsele finantssüsteemile vaid hästi mõjuma.

Hoolimata kõigest määravad Eesti nagu ka ülejäänud arenevate turgude suuna ikkagi lääne suurinvestorid -- investeerimis- ja pensionifondid, kindlustusseltsid, pangad. Olukorras, kus kohalike väikeinvestorite huvi turu vastu on langenud ning ka välisinvestorid hoiavad eemale, on hinnad määratud langusele. Võib aga oletada, et kui välisraha naasmine turgudele hindu tasapisi tõstma hakkab, tekib paljudel soov kantud kaotusi tõusval turul tagasi võita.

Panganduskriisi mõju välisinvestorite otsustele on aga vaid kaudne. Arenevate turgude finantssektor pakub suurematele portfelliinvestoritele vaid piiratud huvi -- kevadisel konverentsil «Varahaldus Kesk- ja Ida-Euroopas» tunnistas suure ?veitsi investeerimisfondi haldur, et ühegi selle regiooni riigi panku ta ei usalda ning neisse ei investeeri. Temaga nõustujaid oli mitmeid.

Muidugi on sellisel kriisil välisinvestorite otsustele oma kaudne mõju. Intressimäärade tõus mõjutab paljusid ettevõtjaid ning viimase aja uudistest leiab näiteid piisavalt. Hooletumad on saanud karistada ka aktsiahindade languse läbi. Sel moel vähemalt ajutiselt suurenev majanduslik ebastabiilsus on aga üks suurte välisinvestorite otsuseid mõjutavatest teguritest, ehkki mitte tingimata kõige olulisem.

Hoopis tähtsam tegur, mille mõju ehk selle aasta lõpuni kõige määravamaks kujuneb, on suurte lääne aktsiaturgude üllatav edu.

Paljud neist on üles ehitatud põhimõttel, et kui aasta norm mingis valdkonnas on täis teenitud, paigutatakse vähemalt osa vahendeid ümber. See tähendab, et mingil hetkel hakkab New Yorgis või Helsingis teenitud raha otsima uusi investeeringuid. Üks võimalikest sihtmärkidest on sellisel puhul ka arenev Euroopa, sealhulgas Baltimaad. Esimesed märgid sellest, et välisinvestorid tasapisi naasma hakkavad, on ilmnenud kõigil Balti turgudel ning kui see ei põhjusta ka kohest hinnatõusu, siis langusele piiri panna aitab kindlasti.

Pikemas perspektiivis on asjad siiski keerulisemad. Kui küsisin fondihaldurite käest, miks nende huvi Eesti vastu on tagasihoidlik, oli vastus ühene -- Venemaa. Riskitegur, mida me ise aeg-ajalt kipume unustama, on lääne investoritele endiselt number üks.

On ilmselt mõistlik loota, et Venemaa praegune valitsus ja seega poliitiline kurss suudavad lääne abipakkettide toel vastu panna kuni aasta lõpuni. Seda juhul kui Kaug-Ida majandusprobleemid loodetud viisil lahenduma hakkavad. See tähendaks Balti turgudele hädavajalikku kosumise võimalust. Igasugune pikemas perspektiivis ennustamine ? la «aasta pärast hinnad lihtsalt peavad olema kõrgemal kui täna» on aga lihtsameelne. Sest Vene riigi edasist saatust ennustada ei suuda vähemalt praegu meist mitte keegi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing