Mure ühiskonna ja majanduse pärast

27. juuli 1998, 00:00

Eesti riigi ja rahva pärast muretsejad ei jää vähemusse, igatahes mitte enne järgmisi, ülejärgmisi jne valimisi. Ses mõttes on Arengupartei esimehe Andra Veidemanni kartused asjatud. Aga eks see ole tööjaotus nagu igas ühiskonnas: ühed teevad, teised muretsevad, kolmandad tarbivad, neljandad jahutavad.

Poliitikute märksa realistlikum mure on valijate hääled. Mina muretsen hoopis seepärast, et riigi ja majanduse ühendamise soovijaid tuleb juurde. Et Eesti riik võib muutuda kollektiivmajandiks, mille ühendavaks ideeks võiks olla meie-tunne.

Üldise riigiõpetuse järgi on riik avalik-õiguslik organisatsioon, millel on kolm olulist tunnust: rahvas, territoorium ja suveräänne võim. Samadest seisukohtadest on pärast Eesti iseseisvumist lähtunud ka lääneriigid. Kuni puudus kindlus näiteks kahe viimase olulise tunnuse kohta, ei kiirustanud lääneriigid Eestit tunnustama. Meeldib see meile või mitte, aga rahvusvahelises suhtluses on oma protseduurireeglid. Tänaseks on tunnustamise probleemid täielikult ja lõplikult ületatud -- Eesti on iseseisev riik.

Millega jääb Eesti riik väheke jänni, on oma funktsioonide täitmine. Ja siin on minul kui kodanikul ja valijal õigus ametimehi kritiseerida. Kui riik ei suuda oma funktsioone täita, kannatab eelkõige rahvas, mitte riigi valitsejad.

Välisfunktsiooni täitmine on läinud hästi lääne suunal (ühinemine Euroopa Liiduga), halvasti aga ida suunal, sest jätkuvalt pole piirilepingut ega topelttollide kaotamise perspektiivi Venega. (Suuremat asja pole saanud ka Balti riikide majanduskoostööst, ähvardab tulla viisare?iim Läti ja Leeduga.)

Eesti ettevõtja, ka põllumees, võib olla kuitahes tubli, aga tollid on valdkond, kus ettevõtja ei saa oma jõududega olukorda muuta. Eesti või Peterburis ei lähe, sest on tollide tõttu liiga kallis.

Siin sõltub kõik riikidevahelisest suhtlusest. Niikaua, kuni me pidevalt karu ninast näpistame, lätlastele kohta kätte püüame näidata, ei muutu ettevõtja seisukohalt midagi paremaks.

On avaldatud arvamust, et kui USA siseriiklik olukord pingestub, aktiviseerib USA otsekohe oma välispoliitikat. Eesti püüab oma puudujääke välispoliitikas heastada aktiivsema sisepoliitikaga, kehtestades piiranguid ja soodustusi ning jagades ressursse ümber.

Lihtsam on luua skeeme Eestis toodetud pisku ümberjagamiseks kui uue väärtuse lisandamiseks.

Nivelleerivad meetmed ehk riiklik majanduskorraldus ja hüvede ümberjaotamine kannavad kas sotsiaal- või rahvastikupoliitika nimetust. Ent Euroopa Liidult jäävad plusspunktid noppimata, sest Euroopa Liit muretseb pigem rahvusvähemuste olukorra pärast.

Märkame seaduspärasust, et rahvustevahelised vastuolud on teravad eelkõige vaestes riikides või ühiskonna vaesemates kihtides. Kui ühiskond on rikas, kaotavad paljud probleemid iseenesest teravuse.

Riik peab püstitama ülesanded õiges järjekorras: kuidas eelkõige suurendada rahvuslikku rikkust. Seda jagada on juba tunduvalt lihtsam. Siis suu laulab ja süda ei pea muretsema.


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing