Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Põllumajanduspoliitika on olemas ja toimib
Äripäevas 18. ja 19. juu-nil avaldatud kirjutised annavad tunnistust, et poliitiliste otsuste teavitamine avalikkusele pole piisav.
Riigikogu on ratifitseerinud otsuse ühineda Euroopa Liiduga (EL), mille kohaselt Eesti on ELi lepingu alusel liikmeks kandideerides reservatsioonideta aktsepteerinud liidu põhieesmärke, sh liidu poliitikat ja abinõusid.
Ministeerium on koostanud üksikasjalise tegevuskava, millest põhiabinõud on kajastatud ka valitsuse tegevuskavas ELiga liitumise eelsel perioodil. ELi maaelu- ja põllumajanduspoliitika abinõusid on aktsepteerinud ka tootjate ühendused ja liidud.
Siiski ilmneb, et põllumajandustootjad ja talunikud ei ole piisavalt informeeritud põllumajanduspoliitika põhiprobleemidest ja abinõudest.
Arenenud riikides täidavad seda ülesannet kõrvuti valitsuse ametlike infoallikatega ka nõuandeteenistused ja valitsusvälised organisatsioonid.
Valitsuse soovituse sai koos täienduste tegemise ettepanekuga maaelu arengu seaduse eelnõu, milles on eraldi peatükk talumajanduse arendamise kohta. Tuleb tunnistada, et eelnõu ettevalmistamine nõudis rohkem aega ja kooskõlastamisi, kui planeerisime. Meil on õnnestunud saavutada oluline pööre suhtumises talumajanduse arengusse.
1994. aastal lükkas tookordne valitsus tagasi nii maarahva kongressi otsused põllumajanduse ja maaelu arengu kohta kui ka talukorralduse seaduse eelnõu kui mittevajaliku.
Üksnes põllumajanduspoliitika abinõudest ei piisa. Valitsus teeb jõupingutusi, et tagada kõigile ettevõtjatele samaväärsed konkurentsitingimused.
Eestis tuleb veel tööd teha selleks, et üle saada kaasaja turumajanduse põhimõtete vääritimõistmisest, mis on takistuseks nii kehtivate õigusaktide rakendamisel kui ka uute vastuvõtmisel.