See magus sõna maailmaturuhind

Doktor Goebbelsil olevat tekkinud vas-tupandamatu soov haarata püstoli järele, kuuldes sõna kultuur. Minul tekivad analoogilised tunded, kui keegi räägib maailmaturuhindadest.

Paljud mäletavad aegu, kus kõike põhjendati vastutulekuga rahvahulkade soovidele. Nüüd on analoogne võlusõna maailmaturuhind, millega põhjendatakse mida iganes, ta-valiselt hinnatõusu.

Alati, kui kütusefirmad on tõstnud bensiini hinda, on seda põhjendatud maailmaturuhindade tõusuga. Eriti varmad on hinnatõuse põhjendama riiklikud ja munitsipaalmonopolid, on see siis elekter, kommunaalmaksed vms. Kuulsin raadiost, et piimatööstus põhjendab kokkuostuhindade alandamist piima maailmaturuhindade langemisega. Jääb oodata, millal hakatakse rääkima viinerite, verikäki või mulgi kapsa maailmaturuhindadest.

Kauba hind on paljude komponentide summa. Olulisemad on tootmiskulud, riigi maksu- ja rahapoliitika ning transpordikulud. Kulutused tööjõule on tarbekaupade tootmisel nii suured, et erineva elatustaseme ja maksupoliitikaga riikides valmis-tatud kaupade omahinda ei saa võrrelda. Kagu-Aasias valmistatud toodangu omahind on tunduvalt madalam kui Euroopas või Põhja-Ameerikas valmistatul. Maailmaturuhindadest saab rääkida vaid siis, kui kaubad on omavahel võrreldavad. Ükskõik milliste tarbekaupade grupis on kaupade nomenklatuur nii mitmekesine, et neid pole võimalik grupeerida nii, et hindu saaks võrrelda.

Seega võime maailmaturuhindadest rääkida väga kitsa kaubagrupi puhul -- laia levikuga mineraalsed toorained ja põllumajandussaadused, mille turustamine on monopoli käes, või vastupidi, kaubad, millel on maksimaalselt ühesugused omadused ning mis on väga likviidsed.

Monopoolse toorme kohta on tänapäeval vaid üks näide. Toorteemantide turustamisest ca 2/3 on teemandisündikaadi De Beers käes ja siin on maailmaturuhinnad kehtestanud monopol.

Kõige likviidsem kaup (tooraine) on kuld, millega kaubeldakse juhtivatel börsidel ja pankadevahelisel kangikullaturul Londonis. Kulda on võimalik osta-müüa ühesuguse hinnaga ükskõik kus maailma otsas. Teiste kaupade puhul on asi keerulisem ja maailmaturuhindadest saab rääkida vaid tinglikult.

Kuigi toormete ja põllumajandussaadustega kaubeldakse maailma paljudel börsidel, võib maailmaturuhindadest rääkida vaid väheste kaupade puhul: toornafta, väärismetallid, tähtsamad värvilised metallid toorainetest ning nisu, suhkur, kohv ja kakao põllumajandussaadustest. Et rääkida põllumajandussaaduse maailmaturuhinnast, peab selle kasvamispiirkond olema globaalne (suhkur ja nisu), või vastupidi, kitsas regioonis ühesugustes tingimustes, aga tarbimine peab olema ülemaailmne. Kohvi ja kakaod kasvatatakse piiratud regioonides, aga nende kasutusala toiduainetööstuses on lai ja transpordikulud ühiku kohta väikesed.

Kauba hinna määrab turg. Et rääkida kauba-teenuse maailmaturuhinnast, peab olema ka ühtne maailmaturg. Enamasti saame kaupade puhul rääkida siiski kohalikust või äärmisel juhul regionaalsest turuhinnast.