Tööõnnetuse süüdlase otsustab tööandja

Ravikindlustusseaduse ja vabariigi valitsuse määrusega 10. juunist 1992 nr 172 kinnitatud töövigastuste hüvitamise ajutise korra punkt 10 seab tööl kannatanule või hukkunu ülalpeetavatele hüvitiste maksmise sõltuvusse tööandja süüastmest. Idealistlikust vaatevinklist paistab asi õiglane -- töötajat karistatakse materiaalselt tema süü astme võrra.

Tegelikult on asi õiglusest kaugel, sest tööandja süüprotsendi määrab tööandja ise, kellele on töökaitseseaduse järgi pandud põhivastutus töötajate tööohutuse tagamise eest. Töökaitsevolinik, olles täielikus töösuhetealases sõltuvuses tööandjast, ei suuda kannatanu huve kaitsta.

Kehtiv tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustussüsteem annab tööandjale õiguse tööl sandiks jäänud või surma saanud töötaja ülalpeetavate materiaalseks karistamiseks. Kas saab lugeda õigeks karistust, kus töötaja tööõnnetuse läbi sai juba rängima mõeldava karistuse, ning nüüd tööandja, otsides mahukatest töökaitsejuhendistest mingi väikese rikkumise, määrab ilma kohtuta ainuisikuliselt reeglina oma süüks 0--10%. See aga tähendab, et tööandja trahvib töötajat eksimuse või riski alahindamise eest täiendavalt elu lõpuni igakuiselt sadade kroonide ulatuses sõltuvalt töötaja keskmisest palgast, sest tööandja määratud protsendi ulatuses vähendatakse töötaja töövõimetushüvituse suurust.

Tööõnnetuste uurimise korraga tööandjale pandud süüdlaste otsimise kohustus uurimise käigus moonutab täielikult tööõnnetuse uurimise tulemusi-- tööandja pole huvitatud tööõnnetuse tegelike põhjuste kajastamisest raportis ja tema jõud suunatakse töötajale süü otsimisele. Järelikult ei kavandata ka adekvaatseid meetmeid selleks, et analoogilisi õnnetusi edaspidi ei juhtuks.