Kingitud koorem

USA kaitseministeerium annab Ees-tile relvaabina 40 500 automaati M14. Näpuotsaga on USA Eestile juba andnud veidi täiuslikumaid automaate M16A1 ja püstoleid Colt. Relvaabi on meie armee saanud Soomest ja Rootsist, peamiselt Teise ilmasõja aegseid suurtükke ja soomukeid, ka Soome Talvesõja aegse vintpüssi analooge. Oma mobilisatsiooniladusid on Eesti suunas lubanud tühjendada ka Saksamaa ja ?veits. Raha eest on Eesti soetanud Iisraelist Galile, Rumeeniast ja Hiinast Kala?nikove, karabiine, granaadiheitjaid jms.

Äripäeva arvates puudub Eestil ühtne ettekujutus sellest, milline meie armee relvastus peab olema, kui palju see maksma läheb ja millised on finantseerimisallikad. Kõige konkreetsem plaan, mis seni välja käidud, on see, et kaitsekulutused peavad suurenema 2%ni SKPst.

Pärast Laari valitsuse aegset paljukritiseeritud relvatehingut Iisraeliga on kaitsejõudude relvastamine käinud suuresti isevoolu teed stiilis ükskõik kust ükskõik mida.

USA uuendab relvastust, vanad mobilisatsioonivarud jäävad ette, müüa on neid keeruline, utiliseerimine on kallis. Eesti veab kraami omal kulul ära ning ameeriklased saavad murest lahti ja pealegi veel abistaja suurepärase sildi külge. USA kingitus Eestile osutub hoopis Eesti kingiks USA-le.

Hea küll, seni, kuni kaitsekulutuste raha veel ihaldatava 2 protsendini jõudnud pole, võiks ehk kingisaamise üle õnnelik olla. Eestil ei ole raha, mille eest ise korralikke relvi osta. Ent kaugemale vaadates võivad need esialgu sülle sadanud kingitusena tunduvad saadetised hoopis kopsakaks koormaks kujuneda.

Hiigelsaadetisest on Eestile igapäevaseks õppeotstarbeks vajalik vaid väike osa. Kui palju aga läheb maksma kõigi nende relvade ladustamine, valvesüsteemid, hooldus. Need probleemid on lahendamata.

Küsitav on abiautomaatide vastupidavus Eesti ilmastikule. Leedu relvastusspetsialistid igatahes peavad ka neile kingitavaid M14 just kehva töökindluse tõttu Leedu armeele sobimatuiks. Kirju relvapark vajab mitut sorti laskemoona ja varuosi, erinevat hooldust.

Kaitseminister Andrus Öövel tõi hiljuti Eesti militaarterminoloogiasse sõna tarkvägi. Eesti sõdur peab olema tõesti geenius, et meil kasutusel olevas relvastuskompotis orienteeruda.

Koolitusküsimused, tõsi, on lahendatavad, iseküsimus, kas vanade mudelite abil koolitamine kuigi mõistlik on. Kingitud relvad on küll töökorras ja teevad pauku, ent kinkijate jaoks on nad siiski juba eilne või üleeilne päev.

Seni, kuni ei töötata välja ühtset kaitsejõudude relvastuse kontseptsiooni, on oht, et Eesti ei paranda oma kaitsevõimet, vaid on saamas hoopis kolurelvade kolikambriks. Relvakollektsionääre Eestis on. Küsitav, kas terve Eesti kaitsevägi peab muutuma relvamuuseumiks. Pealegi on ka muuseumis eksponeerimiseks vajalikud vaid üksikeksemplarid, mitte hiigelkogused.