Ansambel Nii ja Naa

Kujutagem ette diplomaati, kes ühel pidulikul vastuvõtul teatab, et on mees, ja teisel ütleb, et on naine. Kui seesama ametnik suhkru asemel kohvi sisse hapukoort kallab, siis teevad tema kolleegid ühese järelduse: see inimene on veidrik. Vähemasti ei sooviks keegi sellise naljanumbriga pikemalt tegemist teha.

Pärast sügisest majanduslikku tagasilööki tundub, et meie poliitikud hakkavad sarnanema kirjeldatud diplomaadiga.

Nii näiteks ütles majandusminister Jaak Leimann varakevadel ühel avalikul esinemisel, et Eesti jooksevkonto defitsiit ei kujuta endast mingit ohtu. Leimanni jutust jäi mulje, et väliskaubanduse puudujääk on nagu vesivill: ebamugav küll, kui on, aga midagi hullu ei ole.

Mõned kuud hiljem tuli Toompealt hoopis vastupidine signaal. Valitsuse koostatud uus majandusmemorandum kirjeldab jooksevkonto defitsiiti kui tonti, mis sunnib pitsitama panku, suurendama säästmist ja vähendama laenuandmist. Mitmed tuntud lääne analüütikud peavad suurt jooksevkonto defitsiiti koguni põhjuseks, miks suured investeerimisfondid ei julge Eesti-sugustesse arenevatesse riikidesse investeerida.

Möödunud aastal teatas välisministeeriumi asekantsler Priit Kolbre, et Eesti liitumine maailma kaubandusorganisatsiooniga WTO on lõpusirgel ja lahendada on jäänud veel nipet-näpet: mõned tühised põllumajandust puudutavad küsimused. Juba oodati majanduslepete sõlmimist Venemaaga, sest ka Venemaa pürib WTOsse. Tänane signaal on sootuks teine: seoses maaerakondade survega jääb Eestil lähemal ajal WTOga liitumata. See omakorda lükkab kaugemasse tulevikku majanduslepete sõlmimise Venemaaga ja annab konkurentsieelise Soome firmadele. Soodusolukorras Soome firmad ostsid omakorda hiljuti Rakvere lihakombinaadi ja Marati.

Ka rahandusminister Mart Opmann bluffis, kui väitis, et Euroopa Liitu astumiseks on vaja bensiiniaktsiisi tõsta. Niisamuti on Eesti Pank öelnud IMFile, et raskustesse sattunud panku ei hakata päästma. Kuu aega tagasi kattis valitsus maksumaksja rahaga enamiku Maapanka jäänud rahast.

Energeetikaettevõte NRG Energy on tõsise orgi otsas. Paar aastat tagasi USAs visiidil käies andis peaminister Tiit Vähi ameeriklastele lubadusi, millest on praegu üliraske taganeda. Valitsus ei saa öelda jah ja kardab öelda ei.

Kui taasiseseisvunud Eestis võttis valitsus eesotsas Mart Laariga kasutusele majandusõpikutes kirjeldatud vaba turumajanduse põhimõtted, siis tunnustasid seda kõik arenenud tööstusriigid. Eestit toodi mitmes asjas eeskujuks kogu maailmale.

Nüüd, viie aasta pärast on Laari partei Isamaaliit hakanud investoreid üllatama juttudega müstilisest nähtusest nimega sotsiaalne turumajandus. See tähendab sisuliselt raha ümberjagamist edukatelt vähem edukatele ja tõsist signaali majanduskeskkonna muutumise kohta. Sotsiaalset turumajandust propageeriva jutuga on välja tulnud ka peaminister Mart Siimann.

Pärast Siimanni seisukohavõtte sotsiaalse turumajanduse teemadel teatas omakorda valitsuse uus majandusnõunik Aare Järvan, et majanduskeskkond pole muutunud ja muutusi pole ka ette näha.

Kirjeldatud nii ja naa trendi jätkudes pole ime, kui mõni Eesti poliitik tuleb välja ideega asuda krooni devalveerima, eraettevõtteid natsionaliseerima või kapitali ja kaupade liikumist piirama. Signaal on jälle lendu lastud ja küllap ehmataks ettevõtjad sellest nii ära, et põgeneksid kasvõi Lätti.

Pigem siis vältida mitmepalgelisust.