Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kunstilaada traditsioon väärib jätkamist
Seekordse kujutavale ja tarbekunstile keskendunud kunstilaada korraldas moekunstnik Saima Priks. Toodangut pakkusid professionaalsed kunstnikud. Lette täitis keraamika, klaastooted, nahkehistöö, tekstiil jne.
Võrreldes varasemate kunstilaatadega tundus tänavune mastaabilt väiksem. Kuna külastasin näitus-müüki argipäeva lõunatunnil, võis mulje siiski petta. Sellegipoolest valitses müügilettide vahel mõnusalt vaba õhkkond, mis soodustas kliendi ja kunstnikust müüja omavahelist suhtlemist.
Ülemöödunudaastane sepatöö esitlus lisas tookord laadale meeleolukust. Nüüd tõusid õhupallimüüjad ja välikohvikud liiga esile. Sellest on kahju.
Samas oli tore, et oma töid pääsesid näitama ja müüma vaid professionaalsed kunstnikud -- see vähendas tavatarbijal, kes ehk ei oska pisinüanssides väärtuslikul ja ersatsil vahet teha, ekslike ostude tegemist.
Aastatega on see kujunenud kindlaks kohaks, kust leiab põnevaid ja, mis seal salata, ka soodsa hinna ja kvaliteedi suhtega kingitusi. Ehkki ise lahkusin Raekoja platsilt seekord ostuta, köitsid enam tähelepanu klaasikunstnike ja siidile maalitud toodete pakkujate letid. Kahvatumaks jäi minu meelest ehete ja keraamika valik.