Riskantse ameti esindaja vajab kaitset

21. august 1998, 00:00

«Esiteks on vägivaldsed juhtumid suhteliselt harvad ning tabavad eelkõige neid, kes end ise «mustadesse afääridesse» segavad,» põhjendab Linnatakso juht Vello autole musta linti sidudes, miks ta enese kindlustamisele mõelnud ei ole.

Vello ei tea endal ka ühtegi kolleegi olevat, kes riskantse elukutse tõttu kindlustusseltsi ukse on avanud. Vaevalt, et kindlustushuvilisi nüüdki, pärast viimast kurba sündmust juurde tekkima hakkab, on Vello kindel.

«Õnnetuse juhtudes on ju autost hirmus kahju ja suur mure, kas ja kuidas vana remontida või uut soetada. Ennast taksojuhid aga kindlustama ei tule,» muigab AB Elukindlustuse direktori asetäitja Tatjana Maljar. «Samas mure oma pere ja lähedaste saatuse pärast peaks loogiliselt suurem olema.»

Maljar meenutab juhtumit, kus ühe hukkunud kaevuri naine tuli kindlustusseltsi murega, miks viimased tema mehele suuremat kindlustussummat ei pakkunud, sest olemasolev oli perele mehe kaotamise järel tõesti liialt napp. «Pidime siis naisele selgeks tegema, et ka see vähene summa sai tehtud suure selgitamise tulemusena, sest mees ei pidanud tegelikult kindlustuskaitset üldse vajalikuks,» jutustab Maljar.

Kes aga kindlustuse vajalikkuses selgusele on jõudnud, peab kindlaks tegema, kas ta soovib endale vaid õnnetusjuhtumi kaitset, mida pakuvad varakindlustusseltsid, või laiemaid riske katvat riskielukindlustust elukindlustusseltsidelt.

Maljari väitel on oma töötajaid kindlustavate ettevõtete seas odavam ja ainult tööalase õnnetuse korral kaitset pakkuv õnnetusjuhtumikindlustus tunduvalt populaarsem. Kuigi valdavalt sõlmitakse lepingud ööpäevaringse kindlustuskaitsega, võib õnnetusjuhtumikindlustuses sätestada ka kindla ajavahemiku, mille vältel inimene oma tööd tehes kaitset omab. See kajastub loomulikult ka madalamas tariifis. Kindlustuse hinda mõjutab ka inimese sugu -- meeste puhul on kindlustusmaksed suuremad.

Riskielukindlustust, mis katab kõik surmariskid alates õnnetusjuhtumist kuni näiteks haiguse tagajärjel saabunud surmani tööandjad tavaliselt ei vali. «See on ka üsna loomulik, sest vastutusest tulenev hinnavahe on võrreldes õnnetusjuhtumikindlustusega üsna suur,» nendib Maljar.

Näiteks ühel isikul on 100 000kroonise lepingu puhul õnnetusjuhtumikindlustuses kuumakse 300 krooni, riskielukindlustuses aga 590 krooni. Hinda mõjutab lisaks soole ka inimese vanus.

Sõlmitud lepinguid analüüsides nendib Eesti Kindlustuse arst-ekspert Ita Kukk, et kindlustussummad kipuvad olema lepingute sõlmimisel väiksemad kui kahju tekkimisel inimene avastab vajaliku olevat.

«Normaalne summa peaks olema inimese 2--3 aasta sissetulek,» räägib Kukk, «sest paari aastaga võib inimese töövõime pärast õnnetust peaaegu taastuda või vastasel juhul suudab ta vähemalt oma esimesest ?okist toibuda ning endale mingisuguse tegevuse leida.»

Polaris Kindlustuse direktori Martin Kuusiku sõnul soovitavad seltsid selsamal põhjusel lepingut sõlmides suurimaks kindlustushüvitiseks määrata mitte surmajuhtumi vaid invaliidsuse. «Kõige suurem finantskahju perele on mitte inimese surm, vaid invaliidistumine, kus ta ei teeni enam perele elatist, olles samas ise täiendavaks kulutuste allikaks.»

Seltsidega vesteldes tuleb ka välja, et kindlustusvõtjad ei ole Eestis kuigi püsivad ning praegu domineerivate üheaastaste lepingute asemel tuleb soovitada pikemaid.

Esiteks tuleb see odavam. Teiseks valitsevad kindlustuses nagu kõikjal elus Murphy seadused: esimesel aastal ei pruugi kindlustusvõtjal üldse kahjusid olla. Mõeldes, et ju see üks mõttetu raharaiskamine on, lepingut ei pikendata ning siis need õnnetused kaela sadama hakkavadki.

«Statistika näitab, et selline katseline meetod ei ole kuigi otstarbekas,» nendib Kuusik.

Kõige püsivamad tööandja poolt grupiviisiliselt kindlustatud töötajad on ehitus- ja puidutööstuse töölised, suuremad lepingud puudutavad ka pääste- ja turvatöötajaid, loetleb Kuusik.

AB Elukindlustuses käib ohtlikest elukutsetest läbi enim kaevuri amet. «Meil on ligi 10 000 klienti, neist 1000 on kaevurid. Kaevuritega on olnud juba kaks surmajuhtumit,» manitseb Tatjana Maljar kindlustuse vajalikkusele mõtlema.

Samas elukutse riskiaste kindlustusmaksetele väga suuri erinevusi ei tekita. Kui kontoritöötaja maksab Maljari sõnul aastas 10 000 krooni, siis sarnase lepingu puhul kaevuri maksed ulatuvad 10 300 kroonini.

Suuremad vaidlused paistavad aga tulevat siis, kui töötajate kindlustamine saab vaatamata ametile kõigile tööandjatele kohustuslikuks.

Kindlustusseltside liidu direktor Katrin Hanko tunnistab, et kohustusliku kindlustuse üle on vaieldud juba ligi kolm aastat. Kindel on see, et nagu mujalgi maailmas, peaks Eesti tööandjad hakkama oma töötajaid kindlustama. Iseasi, kas kohustuslik kindlustamine peaks toimuma erakindlustuse või riiklike struktuuride kaudu.

Kuni vaidluste lõppemiseni jääb kindlustuskaitse võtmine või võtmata jätmine riskantset elukutset omava taksojuhi vabatahtlikuks valikuks.

Tööstus, ehitus, transport:

  • ehitusmaterjalide-, keemia-, puidu-, klaasi-, metalli-, paberi- ja tselluloositööstuse töötajad, raietöölised, metsavarujad;
  • elektrijaamade töölised ja soojusenergeetikud;
  • laborandid, kes töötavad plahvatusohtlike mürkainete ja gaasidega, lõhkajad;
  • lihunikud, konditustajad, singivalmistajad, vorstimeistrid, kalurid;
  • katusepanijad, keevitajad, krohvijad, maalrid jm ehitusmontaa?i- ja kõrgehitustöölised, teedeehitustöölised;
  • eritransport (buldooseri, tõstukauto juhid, traktoristid)
  • Ekspeditsioonid (uurimis- ja geoloogi lised)

    Teenindus:

  • bensiinijaamade töötajad, kiirabibrigaad, korstnapühkijad, valvurid, katlakütjad, laadijad
  • Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing