Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti toimigu taas oblasti moodi
Alles see oli (veebruaris 1992), kui toonane verisulis majandusminister Heido Vitsur heitis Eestile oblasti moodi toimimist ette.
Aastatega on omajagu vett merre voolanud ja sedamööda leevendunud ilmselt ka tema suhtumine oblastitesse. Enamgi, nüüdne peaministrite teenekas majandusnõunik näib lausa kutsuvat Eestit oblastina toimima. Ei saa ju Heido Vitsuri (või siis talle omistatud?) 18. augusti Äripäevas trükimusta näinud sõnu krooni vajalikust devalveerimisest ja imporditollide kehtestamisest seoses Vene rubla devalveerimisega mitte kuidagi teisiti võtta.
Mida just Heido Vitsur tegelikult ütles või mõtles, pole praegusel juhul siiski kõige olulisem. Pealegi on peaministri nõuniku sõnad rohkem peaministri asi. Küll on aga kõnealustesse Eesti majandust «Venemaa eest kaitsma kutsuvatesse» sõnadesse valatud teatavate (majandus)ringkondade arusaamad ja ihalused, mille levikust räägivad vahest kõige paremini kõikvõimalikud spekulatsioonid krooni devalveerimise teemal.
Sedalaadi mõtteloogika lähtub Eesti majanduse igavesest ja absoluutsest sõltuvusest idaturust. Mis sest, et statistika jätab Venemaa osaks selle aasta esimesel kolmandikul Eesti nn põhiekspordist 8,2 ja -impordist 8,5 protsenti. Need numbrid ei anna veel põhjust krooni devalveerimiseks ei Vene rubla (kui see ainult võimalik oleks), ammugi siis lääne valuutade suhtes, nende numbrite taustal tundub rubla kaugeltki mitte katastroofiline kukkumine puhtalt ettekäändena hoopiski muude eesmärkide saavutamiseks. Vaevalt et selleks on hirm Venemaa kaupade (autod, viin?) ekspansiooni ees.
Pealegi pole sugugi selge, kas rubla kukkumine tuleb Eestile kahjuks või hoopiski kasuks. Viimast potentsiaalselt odavneva (tõsi, lühiajaliselt) impordi tõttu Venemaalt. Transiidi puhul peaksid aga plussid igati miinused üles kaaluma.
Loomulikult väheneb rubla devalveerimise tõttu igasuguse importtoodangu konkurentsivõime Venemaal. See pole aga nii kaalukas argument, et tuua oma rahasüsteem ohvriks turule, mille ostujõudu mõõdab paremal juhul 200dollariline keskmine kuupalk.
Miks peaks Eesti krooni devalveerimisega hakkama oma rahva tööga doteerima altruistlikult idaturu tarbija vaesust (midagi samalaadset taotleti mäletatavasti krooni algaegadel nn arvelduskrediidi nõudmisega) ja jätma end sõltuma rubla edaspidigi jätkuvatest devalveerimistest?
Oma vääringu devalveerimise ainus arvestatav eesmärk Eesti-taolise majanduse oludes saab olla üksnes palkade reaalväärtuse alandamine ja niigi tagasihoidlike kroonisäästude spekulatiivne ümberjagamine. Seda devalvatsiooniga inflatsiooni tagant küttes. Kui nii, siis tuleks tõdeda, et keskmiselt vaene eestlane on oma kaheksandik marka maksva krooniga saanud juba nii rikkaks, et talt on midagi võtta.
Ühe tööstusharu või ühe ettevõtte Venemaale mineku kinnimaksmine inflatsiooniga oleks Ludwig Erhardi järgi suurim kuritegu ühiskonna vastu. Küll aga annab sogasest veest alati märksa suuremaid kalu püüda.
Majanduskandidaat Kalev Kukk on riigikogu Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Panga nõukogu liige.