Kriis käes, kaost veel ei ole

Venemaa on jälle äpardunud, mille põhjused on nii välised kui ka sisemised. Olles pärast kaheksa-aastast majanduslangust lõpuks jõudnud tõusutee algusse -- veel mõni aeg tagasi pakkus Euroopa arengupank (EBRD) Venemaa selle aasta majanduskasvuks 2,5% -- saavutanud rubla ja hindade suhtelise stabiilsuse ning võtnud inflatsiooni ohjesse, andis Venemaale esmalt tuntava hoobi Aasia kriis ja nafta hinna langus.

Sergei Kirijenko valitsus püüdis olukorda karmi kriisiprogrammiga päästa, kuid 78 mld rublani küündiva palgavõla korvamiseks tehtud rubla devalveerimise ja laenude külmutamise äkiline otsus vallandas paanika. Jälle tegi president Jeltsin platsi puhtaks ja tõi võimule tagasi Viktor T?ernomõrdini, kelle ta viis kuud tagasi oli häbistavalt tagandanud ja kelle kuueaastase valitsemise ajal küpsesid praeguse finantskriisi eeldused: ulatuslik korruptsioon, maksumaksmisest kõrvalehiilimine, palgavõla ja eelarvepuudujäägi kasv.

Eksasepeaminister Boriss Nemtsovi sõnul oli tagandatud valitsus tahtnud augusti lõpul algatada pankrotimenetluse paljude suurettevõtete, sealhulgas naftafirmade ja pankade vastu. Kuna oligarhiliselt ülesehitatud majanduse niiditõmbajad said aru, et omandisuhetes võivad toimuda suured muutused, läksid nad vasturünnakule ja otsustasid valitsuse välja vahetada. Selline on ametist tagandatute versioon. Oma tõetera on seal sees, sest väidetavalt on T?ernomõrdini pukkiupitamise taga Venemaa mõjuvõimsamaid mehi -- multimiljonär Boriss Berezovski.

Välisanalüütikute hinnangul läksid Vene reformipoliitikud alt sellega, kui nad arvasid, et suurettevõtete erastamise, liberaalse kaubanduse ja makromajandusliku stabiilsuse loomisega on majanduskasv automaatselt tagatud. Tegelikult ei ole turumajandus reaalmajandusse jõudnudki. Tootmine jätkub endistes tehastes endiste seadmetega, üksnes endistest juhtidest on saanud uued omanikud, kes aga ei ole suutnud ei tootmist ajakohastada ega riigimakse ja palku maksta.

Venemaa majandus on otsekui kahestunud: jagunedes tinglikult finantssektoriks ja reaalmajanduseks. Kaheksa aastaga on turumajandus jõudnud üksnes finantssektorisse ja ka teenindusse. Kuid isegi finantssektoris on turumajandusest kohatu rääkida, sest enamik 1400 kommertspangast ei tegele panga põhitöö, laenuandmisega, vaid peamiselt valuuta- ja obligatsioonispekulatsioonidega ning Venemaalt kapitali väljavoolu pumbana.

Venemaa arengut määravad neli põhilist tegurit -- rubla väärtus, pankade saatus, välisinvestorite käitumine ja poliitika. Raha väärtust ei pea asjatundjad määravaks, kuigi ostujõudu minetavaid inimesi võib tabada ?okk, mis muudab nad äärmuspoliitikutele kergesti manipuleeritavaks.

Heitlus pankade püsimajäämise pärast tuleb äge. Nõrkade pankade pankrotti laskmine tugevdaks kindlasti pangasüsteemi tervikuna, kuid on märgata, et oligarhiad suruvad pankade päästmise nimel peale raha juurdetrükkimist, mis kiirendaks inflatsiooni.

Tähtis on kindlasti tagasi võita välisinvestorite usaldus, sest ilma välisrahata on raske praegusest olukorrast välja tulla. Ent kõige tähtsam on poliitika: kuivõrd tegutsemisvõimeliseks kujuneb T?ernomõrdini valitsus ja kui mõjutatav on see erakondadest. Sest venima jääv finantskriis kasvab paratamatult üle kaoseks, mille muudab ohtlikuks impeeriumist päranduseks jäänud tuumarelv. See on ka kõik, mis endisest suurriigist järel on, sest Venemaa majandus on Financial Timesi andmetel väiksem kui tillukesel ?veitsil ja tema krediidireiting jääb alla isegi Indoneesiale.