Mööblitööstus leinab hiilgeaegu
Väliskonkurentidega tuleb võistelda riigi abita

02. september 1998, 00:00

«Tugevamad veavad ise nina vee peale, aga seda väga kalli hinnaga,» kommenteerib mööblitööstuse tänast seisu ASi Standard juhatuse esimees Enn Veskimägi.

Esimese märgi mööblitööstuse madalseisust andis endise Baltimaade suurima mööblitootja Tallinna vineeri- ja mööblivabriku mööblitehase sulgemine kaks suve tagasi. Esialgu ajutisena kaalutud seisak on Vene kadunud turu tõttu sundinud tehase omanikke pöörama põhitähelepanu lääne turul nõutud vineeri ja vineerist-spoonist detailide valmistamisele.

«Mööblit teevad kõik, kes pole nii laisad, aga meil on teine suund,» naljatab ASi TVMK juhatuse esimees Dmitri Jepihhin. «Loomulikult on lõpptoodang ehk mööblikomplekt kallim, aga vineeriturg on lai ja püsiv,» põhjendab ta tõsinedes.

Tänase juhtiva mööblitootja Standardi edu võti oli konkurentide hinnangul erastamise järel tehtud kiire lõpp kodumööbliga ja selle asendamine büroomööbliga, mille järele kasvas nõudlus järsult ehitusbuumi puhkedes. «Kõik oma maja juhid ütlesid, et olen hull, aga see oli elu nõue,» meenutab Enn Veskimägi, kes tollal oli ettevõtte müügi- ja turundusdirektor. Täna sunnib ehitusbuumi vaibumine otsima uusi võimalusi, sest raha kallinemisest tingitud tagasilöök on jõudnud mööblitööstusse.

Endise hiilguse on kaotanud ka teine kunagine suurtootja Narva mööblivabrik, mis pankrotiprotsessi käigus osadena müüdi. Tehase seadmetel jätkub tootmine kolme väiksema ettevõttena.

Valdavalt on mööbli valmistamine täna puidutööstusettevõtete kõrvalharu või lääne suurfirmade allhanketöödele orienteeritud tootmine, sest idaturu kadumise järel ei saa ükski tootja kinnitada, et on oma toodanguga lääneturul kanda kinnitanud.

Ekspordiabi ettevõtlusele ei saa olla ühekordne messitoetuste jagamine, millega tegeleb ekspordiabi agentuur, kritiseerib ASi Thulema juhatuse esimees August Kull. Pealegi kui agentuur toetab ühel aastal Peterburi, teisel jälle Taani messil osalemist, lisab ta. «Paneme kõigepealt paika, millisele turule minna üritame, sest ettevalmistus võtab vähemalt kaks aastat,» põhjendab Kull.

Riigi ekspordiabi paneb nördima ka ASi Wermo omaniku Neinar Seli, kes teist aastat osaleb Hannoveri mööblimessil. Ekspordiagentuur enam ei toeta, sest oleme sealt ühe korra juba raha saanud, vangutab ta pead.

ASi Viisnurk juhatuse esimees Meelis Kukk arvustab puutööliitu. Alternatiiv on Kuke sõnul uue liidu asutamine, kuhu koonduksid ärksamad ettevõtjad.

«Jõudu on, et rohkem toota, aga sellisest eksporditoetusest, nagu on Rootsi või Soome tootjatel, võime ainult unistada,» märgib ASi Tarmeko juhatuse esimees Olev Nigul. Lisaks välisturgudel tegutsejate toetamisele kindlustavad Põhjamaad ettevõtja riski riikides, kus ostjalt raha kätte saamine võib keerukaks osutuda.

«Kui välistootjad saavad anda venelastele rahumeeli kaupa pika maksetähtajaga, sest riik korvab võimaliku kahju, siis meie peame korjama raha ette,» sõnab August Kull. «See ongi kogu vahe,» väidab Kull, märkides, et Venemaa kehtestatud topelttollid on ületatavad müügiga Soome kaudu.

Kohalikke mööblitootjaid paneb kukalt sügama ka Skandinaavia konkurentide tulek Eestisse, kus soomlased tõsiselt kannale astuvad. Enn Veskimägi meenutab Standardi kogemust Soome sotsiaalministeeriumi võistupakkumiselt, kus põhjanaabrid vastasid viisakalt, et hoolimata soodsast pakkumisest jagab riigiamet tellimuse oma riigi tootjate vahel.

«Meie riik ja valitsus aga ei saa üldse aru, mis funktsiooni ta täitma peaks,» ägestub Neinar Seli. Kui soomlased-rootslased meie mööblit osta ei saa, siis Tallinna inglise kolled? ostab ikka Iskust, kes müüb Soome riigi eksporditoetuse najal, toob Seli näite pidevalt rahapuuduses vaevlevast haridussüsteemist. Põhjamaalased on ikka suured patrioodid, nendib Olev Nigul.

Riigihangete võistupakkumistel on viimasel aastal teinegi mööblitööstureid ärritav iseärasus. Pahatihti osutub võitjaks mõni vähetuntud osaühing Eestisse vahendatud mööbliga, säravaima näitena tuuakse Ostap Benderi nime kandev firma.

August Kulli sõnul on ühe piirkonna maksuamet tunnistanud, et aasta tagasi ühe taolise vahendaja käest ostetud büroomööbel on tänaseks lagunenud ja vajab väljavahetamist.

Mööblitöösturid teavad rääkida, et osa Eestisse vahendatavast odavast mööblist on valminud tehaste asemel koguni Taani vanglates.

«Minu arvates on see üks suur bluff,» kommenteerib riigihanke võistupakkumisi Olev Nigul, kes on viimase aasta jooksul asunud riigihanke konkursside tulemusi kohtus vaidlustama. «Neist võib rääkida ja kirjutada, aga ma ei usu enam, et midagi paremuse poole muutub,» nendib Nigul nördinult.

Ühe tulevikuvõimalusena pakub Neinar Seli välja välisturgudele mineku ühise Eesti mööbli kaubamärgiga, tuues piimatööstuse vallast positiivse näitena ASi Ühinenud Meierei kogemuse Meieri kaubamärgi kasutamisel.

«Sellega saaks iga ettevõtte omanik rohkem tulu, aga praegu tirib iga mees tekki oma poole,» põhjendab ta koostegutsemise vajadust. Koostegutsemine annaks võimaluse turu hõivamisele kuluvad miljonid ühtlaselt kõigi vahel jagada.

Ettevõtmise lootusetust tunnistab vastuolu Eesti mööblitootjate ühise müügikohana loodud Tallinna mööblimajas, mis vallandus kaks aastat tagasi. «Eestlasel on ju see pagana kadedus vaadata üle õla, ega naabril paremini lähe,» kommenteerib vastuolu Olev Nigul, kes on ühtlasi ka mööblimaja nõukogu esimees ja puutööliidu president. «Olen nõus, et ise ei suuda keegi, ja kahjuks pole meil ka siiani ühtegi oma suurt müügivõrku,» lisab Nigul.

Nii punnitabki iga ettevõtja nagu oskab. Aeg-ajalt kostuv teade, et taas on mõni mööblitootja pankrotisuus (viimati Ida-Virumaa köögimööblitehas AS Virko), ei pane enam õlgugi kehitama. Nii nagu ei pane enam ammu imestama seegi, et Isku või Asko kauplusest ostetud mööbel on kuni lõppviimistluseni valminud mõnes Eesti tehases.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:58
Otsi:

Ava täpsem otsing