Palkadest ja prioriteetidest nii ja teisiti

Praegu on kõrgeimad pal-gad rahanduses. Kui võtta keskmiseks palgaks 1,0, siis rahanduses moodustas see 2,18. Järelikult on rahandusse võimalik valida paremaid töötajaid. Kui aga jälgida sündmusi panganduses, tekib küsimus, keda oleme mõne panga etteotsa sättinud?

Töötulemused mõnes pangas ei viita oskuslikule tegevusele, rääkimata eetilisusest. Kas on keegi kokku arvestanud, millised summad on kirjutatud korstnasse pangandusjuhtide jt halva töö tulemusel? Kui palju on tehtud omakasulisi, mitte ühiskonda huvitavaid otsuseid? Kui palju on läinud nende heastamiseks maksumaksjate raha?

Teisel kohal palkade kasvult ja tasemelt on energeetika, gaasi- ja veevarustuse töötajad. St ettevõtete palgad, kes on monopoolses seisundis. Kas need on olnudki meie prioriteedid ning kelle huvides? Nii mõneski ajaleheloos kurdavad nende ettevõtete juhid ettevõtte majandusliku raskuse üle, millest tulenevalt peab vee, elektri, gaasi jne hinda tõstma. Tekib küsimus, kas meie valitsus jt nende probleemidega tegelevad organid tahavad kaitsta rahvast monopolide eest. Teenuste hinnatõus ei mõjuta nende ettevõtete töötajate heaolu, küll aga madalapalgaliste olmet.

Teine pool on nende tegevusalade töötajate palgad, mis on allpool riigi keskmist. Haridustöötajate keskmised palgad on 1254 krooni madalamad kui riigivalitsemise ja -kaitse ning sotsiaalkindlustuse töötajatel. Samal ajal on osal neist peale palga lisasoodustused. Õpetajatel neid autori teada ei ole. Tahaks teada, miks on õpetajate palgad madalamad. Samal ajal palga kasv on olnud enam-vähem võrdne. Seda põhiliselt tänu mullu riigikogus eelarve vastuvõtmisel vist osal saadikutel tekkinud mõningase südamepiinade sunnil. Viimasel hetkel leiti lõpuks natuke lisaraha haridusele. Väiksem palgakasv on tervishoius ja sotsiaalhoolekandes.