Suvel kärss kärnas, talvel maa külmun'd

03. september 1998, 00:00

Põllumehed on lisanud senistele nõud-mistele uue: kompenseerida põlluma-jandusele tekitatud ilmastikukahju riigi poolt. Vihmane ja soe suvi seab Eesti maksumaksja raskesse olukorda, kus talt võetakse ühel ja samal vegetatsiooniperioodil kaks nahka. Kõigepealt niidetakse hein ja teise ringiga, kui maksumaksja on veidi toibunud, ka ädal. Otsustage ise: kevadel makstakse põllumehele otsetoetust, et tootmine püsti panna, ja sügisel kompensatsiooni, kuna kogu ettevõtmisest ei tulnud midagi välja.

Kellel oli suurem külvipind (ehk isegi väikeste juurdekirjutustega), sai suuremat otsetoetust. Nüüd, sügisel on sedamoodi, et kel oli suurem külvipind, selle ikaldus on samuti suurem ja järelikult vajab suuremat kompensatsiooni. Põllumees, kes peaks samuti natuke rehnungit tundma, töötab kahjuminumbritega, mida ei tunne isegi väärtpaberibörs. Maksumaksjat püütakse kevadel veenda põllumajandusliku tootmise vajalikkuses -- selleks, et ka riik õla alla paneks. Sügisel nõutakse saamatajäänud saagi eest veelgi lisa. Jääb mulje, et eesmärgiks polegi tootmine ja kasumi saamine, vaid harjunud tegevuse -- Andrese ja Pearu moodi protsessimise -- jätkamine. Ei ole selge ainult, kes kannab kohtukulud.

Väidetakse, et põllule ei saa katust peale ehitada. Ei saa jah, ja vaevalt et mujalgi maailmas põllud katuse all on. Pigem on põhjus meie vegetatsiooniperioodi lühiduses. Ei saa nõustuda väitega, et põllumajandus on eriline tootmistegevus. Maa on samasugune tootmisvahend nagu iga teinegi.

Tootmisvahendi muretsemiseks on vaja teha kulutusi, aga seda võib sama hästi rentida. Maad haritakse, aga ka muid tootmisvahendeid on tarvis hooldada. Muud tootmisvahendid amortiseeruvad aja jooksul täielikult, aga maa mitte. Mingisugune hind säilib ka ekstremaalsel juhtumil, umbrohtu ja võsa täis kasvanud maa korral. Sest ükskord tuleb ettevõtlik mees, ostab maa ära ja paneb kasumit teeniva tootmise püsti.

Ohud varitsevad ka tööstustootmist, teenindust, pangandust, üldse igasugust majandustegevust. Põllumajanduse eeskuju on olnud nakkav. On kahetsusväärne, et nõudmine kahjumiga töötavate ettevõtete väljaaitamiseks riigi poolt on kandunud põllumajandusest nii tööstusesse kui pangandusse.

Endine põlevkivikeemiakombinaat, praegune eraettevõte Kiviter, tahab riigilt kompensatsiooni hindade madalseisu pärast maailmaturul, muidu ähvardab töölised tänavale jätta. Kui hinnad maailmaturul tõusevad, kas siis maksab Kiviter kompensatsiooni tagasi? Maapanga päästeingel maksumaksja raha näol lendas juba kiiresti kohale.

Kas taoline majandusmudel ei võiks kanda nime turva(turu)majandus? Oled kasumis, hea, oled kahjumis, pole ka midagi, küllap kompenseeritakse! Riski pole mingisugust.

Kahjumis olla on võib-olla isegi etem: kuludel pole mingit tähtsust, nagunii saab riigi käest hiljem tagasi, ei mingeid makse jne. Maksuamet on teavitanud avalikkust, et näiteks põllumajandusest laekub makse vähe, mis lubab tituleerida põllumajanduse üheks varimajanduse piirkonnaks.

Mis on see vääramatu jõud, force majeure, mis nõuab enda ülalpidamist?


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:58
Otsi:

Ava täpsem otsing