USA plaanib proportsionaalset tulumaksu

Vähesed asuksid kaitsma kehtivat tulumaksusüsteemi ja vähesed vaidleksid maksureformi vastu -- nii alustavad A. Dunbar ja T. Pogue artiklit, mis analüüsib üht USA föderaalse tulumaksuseaduse eelnõu («National Tax Journal», 1998, LI, No 2, lk 303--324 ). Meile pakub see huvi seetõttu, et eelnõuga tahetakse USAs üle minna proportsionaalsele tulumaksule.

Arusaadavalt väidavad eelnõu autorid, et selline proportsionaalne tulumaksusüsteem oleks kogu USA-le kasulik. Dunbar ja Pogue jõuavad aga täiesti vastupidisele tulemusele ja väidavad, et uue süsteemi rakendamisel võidaks ainult 10% rikkaid, kõik ülejäänud maksumaksjad kaotaks.

Arvustajad rõhutavad , et arvestasid ainult lihtsamaid otseseid jaotuslikke efekte, ja et uuele süsteemile ülemineku efekt ei ole täpselt määratav. Kuid just lihtsamini määratavad maksukoormuse muutused on need, mis määravad eelnõu laia poliitilise populaarsuse, seega nad peavad eelnõu poliitiliselt ebapopulaarseks.

Et keegi ei kaotaks, selleks peavad artikli autorid vajalikuks, et uus süsteem tõstaks majanduse üldist taset vähemalt 6% võrra. Seda nad ei näi pidavat sugugi võimatuks.

Kuid lugejale näib ikkagi, et ka see 6% võib olla üle pakutud, sest artikli autorid millegipärast ei arvesta üldse kaudsete finantsefektidega. Nimelt, kui uue süsteemiga tulumakse kogutakse senisest rohkem, siis sellest peaks tulema mingi heaolu tõus või muude kulude langus.

Kui nüüd eeldada, et ka vastupidine kehtiks, st et üleminek proportsionaalselt astmelisele süsteemile oleks seotud sama protsendiga, võime öelda järgmist. Et vähemalt üks maksumaksja veel võidaks, ei tohi kaasnev majanduslangus ületada 6%. Aga isegi kui astmelise süsteemiga kogutakse vähem makse, on suuremat langust raske ette näha. Otsese maksukoormuse osas võidab aga 90% maksumaksjatest.