Kas riik peab tagama ettevõtlusriske?

Artikkel

- Uudised
- 20. september 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas riik peab tagama ettevõtlusriske?
Minu meelest mitte, sest ettevõtted võivad äririske ise kindlustada. Garanteerimine tähendaks maksumaksja raha paigutamist ettevõtlusse ja eriti nende riskidesse, mis on minu meelest täiesti lubamatu. Kui riik seda teeb, võib ettevõte minna veel suuremate riskideni ja lõpuks ei vastuta enam millegi eest. Riik saab luua ettevõtluse arenguks vajalikud tingimused, turgude otsimine on ettevõtte enda asi. Ja Vene turg ei ole ainus, mille kaudu neid tingimusi luua.
Terve konkurentsi loomisele võib valitsus küll kaasa aidata, sest ega see päris terve konkurents ole, kui Eestisse eksporditakse doteeritud toiduaineid teistest riikidest ja meie talunikel puudub võimalus samamoodi eksportida.
Ei maksa kehtestada tolle ja tõsta nii kaupade hindu, vaid vastupidi, doteerida meie põllumehi, et soomlased võtaksid ka meie odavamat toidukaupa vastu. Peame arvestama, kuidas naabrid käituvad, ja oma käitumist sättima naabrite, mitte ideaalide järgi.
Üldiselt mitte, aga erandjuhtudel küll. Sellistes tootmisharudes, mille toorainebaas on Eestis, nagu põllumajandus ja kalandus, seal jah, sest see pole ainult ühe ettevõtte probleem, vaid on pika tootmistsükli probleem ja sellel on kümned tuhanded inimesed taga.
Norma ja teiste taoliste ettevõtete olukord on mõnevõrra lihtsam, sest nendel ei ole taga allhanketööstust. Lehmale ei saa öelda, et vaata, on kriis ja palun ära kolm kuud piima lüpsa, aga tööstusettevõte võib ajutiselt katkestada tooraine ostmise.
Meie ettepaneku kohaselt ei garanteeriks riik krediite 100protsendiliselt, vaid osaliselt, 20--30 protsendi ulatuses, ülejäänu jääks pankade ja ettevõtete kanda.
Tuleks, aga ajutiselt, samuti tuleks seda teha valikuliselt neile, kes tõepoolest on kriisis väga palju kannatada saanud. Keegi ei tea, kui palju veeti sisse piimarasva, millest hapukoort ja võid Venemaale viimiseks teha taheti, aga riik ei saa seda ära osta -- selle arvel ei tohi kannatada kodumaised tootjad.
Praegu on põllumehel ja piimatööstustel juba päris korralik laenukoorem, uuendused on tehtud tavaliselt liisingute ja pangalaenude najal. Vaevalt julgeksid paljud praegu laenu juurde võtta. Teisalt, kui mõni kombinaat julgeb laenu võtta, siis on maamemmel ja -taadil lootust oma piimaraha kätte saada.
Ehk oleks parem abinõu riigi esindajate n-ö aktiviseerumine Venemaa suunal. Muidu saatkonnas ainult istutakse ja imetletakse ümbritsevat suurlinna.
Räägitud on maksude ajatamisest, maaelufondi väljastatud laenude tähtaegade pikendamisest. Ega see eriti kergenda kellegi olukorda, lükkab agooniat edasi, lootuses, et vahepeal kaubavahetus paraneb.
Ka Euroopa suunal tuleb aktiivselt tegeleda ja julgemalt piimakvoot tagasi küsida. Vabakaubanduslepingute põllumajandust puudutav osa tuleks läbi vaadata ja lisada klausel, et meil on analoogselt partneriga õigus kehtestada sarnaseid tollipiiranguid.
Hetkel kuum