Stabilisatsioonifond ei anna rahu

Kui me räägime säästmisest üksikisiku tasandil, saame kõik aru, et raha tuleb viia kas panka tähtajalisele hoiusele või siis koguda pensionifondi või elukindlustusse. Kui riik otsustab säästa -- selleks on moodustatud stabilisatsioonifond--, on järsku segadust kuipalju. Piltlikult öeldes tahab iga huvigrupp sikutada fondi enda poole, nagu Krõlovi valmis sikutasid koormat luik, haug ja vähk. Fondi rahaga oleks hädasti tarvis kompenseerida Maapanka kinnijäänud hoiused, «ebatervest» konkurentsist ning ilmastikust põhjustatud kahju ja, last but not least, vabastada ettevõtted tulumaksust. Mitte kuidagi ei anna rahu, et kusagil Saksamaal on teatud summa, praegu 1,11 miljardit krooni maksumaksjate säästetud raha.

Üksikisik arvestab sääste kogudes küllalt pika perioodiga, eelkõige pensionipõlvega, kui elustandard võib järsult halveneda. Eesti riik ei peaks pensionilesaatmist veel kartma. Ent tänases 80aasta-ses, riigi jaoks noo-ruslikus eas ei teeks paha mõned kroonid kõrvale panna.

Kui me mõtleme ennast eelmise aasta augustisse-septembrisse, siis tuleb meelde eelkõige börsibuumi tipphetk. Laenu võeti selleks, et osta aktsiaid. Seda aega sobib tõepoolest iseloomustama väljend «ülekuumenemine», kuigi osa analüütikuid olid rääkinud ülekuumenemisest juba vähemalt kaks aastat.

Riigile hakkas pankade ja börsi pillerkaar närvidele käima ja korralekutsuvad sammud saidki teoks. Mõnisada miljonit hästi laekunud maksukrooni rändas Saksamaale, meie pankade, näiteks Maapanga, haardeulatusest väljapoole. Samal ajal karmistas Eesti Pank kommertspankade kapitalinõudeid.

Ei saa nõustuda väitega, et üle eelarve laekunud raha tuleks laiali jaotada. Vastupidi, kõik seadusega kehtestatud maksud tuleb kokku koguda, mis ei tähenda aga lahtiütlemist maksude kärpimise vajadusest.

Võimalik, et osa Saksamaale viidud rahast pöördub kommertspankade krediidiliinide kaudu Eestisse tagasi. Ja mõnevõrra kallimalt. Olukord on sama, miks viib Juhan raha panka ega anna otse naabrimees Jürile laenu, ehkki nii oleks lihtsam ja võit oleks mõlemapoolne. Küsimus on usalduses -- võib-olla ei usalda riik panku endisel määral. Rahade edasi-tagasi liikumise kohta võib öelda ka nii: börsibuumi ajal Eestisse tulnud raha läks kodumaale tagasi.

Pealtnäha atraktiivne idee kasutada stabilisatsioonifondi raha ettevõtete tulumaksust vabastamiseks on ettevõtja kaudne toetamine maksumaksja säästetud rahaga. Maksude alandamine soodustab ettevõtlust ja suurendab majanduskasvu -- see on makromajanduse klassika, mida meil on just vaja. Aga seemnevilja ei või ka kõige suurema nälja ajal ära süüa. Pigem tuleks leida raha riigiettevõtete Eesti Telekom, Eesti Energia jt erastamisest, mis on niikuinii plaanis, ja tuua see raha eelarvesse. Siis läheb ettevõtete eest saadud raha ettevõtluse hüvanguks, nagu peabki. Erastatud ettevõtted ise ärkavad uute omanikega ja maksusoodustuse tingimustes uuele elule.

Kuna stabilisatsioonifondi püüavad paigalt nihutada paljud, siis ei pruugigi see liikuda. Enne fondi staatuse määratlemist olekski nii kõige parem.