Stardieelne trügimine

02. oktoober 1998, 00:00

Kui võrrelda valimisi võiduajamisega, siis sõidavad Eesti erakonnad praegu kvalifikatsiooniringi, et määrata oma stardipositsioonid. Erinevalt ausast autosõidust, kus püütakse enda mootorist viimane võtta ja seeläbi parem koht vallutada, läheb kodusel poliitilisel rallil kogu energia naabri rajalt väljasurumisele. Võistlejad paistavad seejuures üsna unustatud olevat, et nii võib ka ise viga saada ja et stardiaeg üha läheneb.

Teisiti ei saa iseloomustada valimisseaduse paranduste teistkordset läbikukkumist riigikogus uue katse pärast keelustada valimisliidud. Iga vähegi asja tundev inimene saab ju aru, et mistahes demagoogiat valimisliitude vastu või poolt ka ei aetaks, käib jutt ikka ja ainult omaenese erakonnale parima stardipositsiooni kindlustamiseks Grand Prix'-- peaministri koha -- saavutamiseks.

Edgar Savisaare tohutu energia valimisliitude keelustamiseks on mõistetav, sest see annaks talle ainsa ?ansi poole aasta pärast peaministriks saada, kui president peaks kuulda võtma mõõdukast Vambo Kaalu eriti tarka soovitust pakkuda peaministri portfell just valimistel enam hääli saanud erakonna juhile. Pisut koomiline on see, et võistluses valimisliitude vastu rõhutab Keskerakond parteidega seotud vastutuse püsivust ning valimisliitude ajutisust. On ju Keskerakond ainus partei, mis valimistevahelisel perioodil lagunes. Ja kuigi just sellelt seltskonnalt võeti kuuldavasti allkirju, et erakonnast lahkudes lahkutakse ka parlamendist, pole see takistanud nende pooldumist kaheks üksteist üsna kurjalt piidlevaks saadikugrupiks.

Hämmastavon aga see, et juba ei tea mitmendat korda õnnestub Eesti kavalamal poliitikul Savisaarel Isamaaliit oma kombinatsioonivankri ette rakendada. Loomulikult saavad nii Isamaaliit kui Rahvaerakond aru, et neile on kasulikum valimistele liiduna minna, kuid püüdes jätkuvalt valimisliitu võrgutada valimisliitude põhivastaseid Mõõdukaid (kes riigikokku just valimisliiduna pääsesidki), on nende hing ja mõistus sügavalt lõhestunud, nii et pea enam ei tea, mis tagumik teeb.

Oletagem hetkeks, et Savisaare järjekindlus kannab vilja ja tal õnnestubki tekitada riigikogus 51 valimisliitude vastast häält (selleks piisaks ehk keeleoskuse nõude väljaviskamisest parandatud valimisseadusest). Pimedas vihas KMÜ vastu ja koledas hirmus on siis kogu muu seltskond riigikogus taas ühe mütsi all, nagu see oli märtsis 1995 nn väikese koalitsiooni tegemise ajal. Millised võiksid sel juhul olla valimistulemused?

Maaliit ja pensionäride partei läheks ilmselt EME nimekirja ja venelased ühinevad, nii et kaks varjatud liitu tekiks ikka. Koonderakonnal oleks probleeme 5% künnisega, kuid sel parteil peaks jätkuma prominente, et see probleem õnnelikult lahenduks. Tõenäolisemalt jääks riigikogust välja Isamaa, kus peale Kelami, Laari ja Lukase pole erilisi häälekogujaid näha. Ohtlikule riskile läheks Rahvaerakond, sest pole kindel, et Ilvese häälte arv ühes ringkonnas viib muundunud «parempoolsed» üle 5% piiri.

Kujutagem ette kõige mustemat stsenaariumi, kus nii Koonderakond, Isamaa kui Rahvaerakond koguvad kõik 4,9% hääli. See tähendaks 15% poliitiliselt kõige teadlikumate valijate tahte arvestamata jäämist. Kes siis aga Eesti riiki juhib Reformierakonna ja Mõõdukate opositsioonis olles, pole vist vaja üle korrata.

Nii et Keskerakonna mäng väärib küünlaid, nagu ütleksid idanaabrid. Millist tamkat taovad aga meie sisepoliitika suurmeistri vastu teised erakonnad ja suur osa ajakirjandusest, see jääb küll mõistatuseks.


Jaak Allik on kultuuriminister ja Koonderakonna liige

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing