EP kummaline käik

Eesti Panga (EP) nõukogu, kes viis aas- tat pangakrahhide härga kangelaslikult sabast on tirinud, haaras lõpuks enne oma laialiminekut kommertspankade hädade Punikul sarvist. EVEA Pank saadeti pikema jututa pankrotti, mida seekord suudeti loodetavasti teha enne panga lõplikku tühjaksvarastamist (panga aktivate offshore'idesse peitmist omanike ja juhtkonna poolt).

Pankade omakapitali miinimumi ja kapitali adekvaatsuse nõudel ongi ju mõtet ainult nii palju, et keskpank saaks pangajärelevalve kontrolli alusel sekkuda enne hoiuste ja deposiitide ärasöömist pidevalt kahjukannatavate pankade poolt. Loodetavasti saavad seekord hoiustajad tõesti kogu pangale usaldatud raha tagasi ja kahju kannatavad ainult omanikud. Tore oleks siinkohal punkt panna ja tõdeda, et EP on lõpuks ometi oma funktsioonidest ja vastutusest aru hakanud saama.

Paraku võeti keskpanga nõukogu samal istungil vastu ka teine otsus, millega sisuliselt taasriigistati üks erakapitalil baseerunud pankadest -- Forekspank. Sellega jätkas EP oma vana traditsiooni -- mingitel subjektiivsetel põhjustel päästetakse üks pank ja lastakse põhja teine. Seejuures tõtatakse tavaliselt päästma viletsamas seisus panka ja jäetakse uppuma väiksemat abi vajav kaaskannataja. Paistab, et tuhandetel väikeettevõtetel ei ole EP silmis seda väärtust, mis mõnel suurel Forekspanga kliendil või omanikul. Kuna Forekspangal olevat vähe kliente, siis tõttab EP appi mitte hoiustajatele vaid omanikele. Selline maailma headest pangandustavadest diametraalselt lahknev käitumine näitab, et meie keskpangal on veel vaja läbi käia pikk tee tsiviliseeritud maailma tasemele jõudmiseks. Forekspanga aktsiate kontrollpaki riigistamisega tõstatub aga veel üks väga huvitav probleem, mis seondub keskpanga kui omaniku vastutusega. EP nõukogu on sattunud tõsisesse vastuollu mitte ainult majandusprotsesside arengu loogikaga (see on tema puhul igapäevane nähtus), vaid seekord iseendaga.

Forekspanka üle võttes väidetakse, et sellega kaasneb keskpanga otsene kontroll selle panga majandustegevuse üle, mis välistab liigsete riskide võtmise ja muidu ebamajandusliku tegevuse tegevjuhtkonna poolt. Nii see peaks riigi osaluse puhul tõesti olema, kuid kas me võime EP nõukogu uskuda?

Kahtluseussike kipub südant närima, kui mõtleme selle sama nõukogu (vahetunud on ainult esimees) tegevust ja sõnavõtte seoses Põhja-Eesti Pangast (PEP) kadunud kümne miljoni USA dollariga. Eesti Pank koos valitsusega olid ka PEPi omanikud. Ometi väitsid ja väidavad EP tolleaegne nõukogu esimees Uno Mereste ja tolleaegne president Siim Kallas, et omaniku roll ei pannud neile mingit vastutust PEPis toimunud tehingute eest.

Tollaselt valitsusjuhilt Mart Laarilt ei olnud mõtet sellega seoses üldse midagi küsida, sest tuntud pankade likviidsuse likvideerija toimis siin vastavuses oma sõnadega -- 10 miljonit USA dollarit PEPi likviidsust kadus valvsate omanike silme all ja kogunisti kaasabil nagu mutiauku. Mereste esinemistest võis välja lugeda, et sellised «pisitehingud» ei pidanudki omanikke huvitama.

Praegune EP nõukogu esimees Mart Sõrg ja EP president Vahur Kraft on seadnud enda omapärasesse olukorda: kui enamusosalus Forekspangas paneb EP nõukogule kohustuse valvata ja kontrollida selle panga tegevust, siis olid EP-l need kohustused ka PEPi suhtes ja kümne miljoni afääri süüpink tuleb oluliselt pikemaks ehitada; kui aga EP kavatseb Forekspangas oma rolli täita analoogselt PEPiga, siis on riigistamine ette võetud küll ainult sõpradele raha väljakantimise aja ja võimaluste loomiseks. Või oskab EP nõukogu seda vastuolu kuidagi teistmoodi seletada?