Allik tunnistab Koonderakonna pankrotti

Jaak Allik väidab 2. ok-toobri Äripäevas, et Keskerakond olevat ainuke partei, mis valimiste vahelisel perioodil lagunes.

Allikule tuleb lühikese mälu pärast kaasa tunda. Koonderakonnast endast on valimistejärgsel ajal lahkunud kaks partei aseesimeest -- Jaak Tamm ja Robert Lepikson -- ning kaks erakonna prominentset akadeemikut -- Anto Raukas ja Endel Lippmaa.

Hulgaliselt on lahkunud saadikuid riigikogu KMÜ fraktsioonidest. Nimetagem Parderit, Peetsi, Lepsi, Mändmetsa, Aaret. Ilmselt ei jää nad viimasteks lahkujateks.

Koonderakonna toetus valijate hulgas on muutunud olematuks. Kui 1994. aasta lõpus oli Koonderakonna toetajaskond 35% suurem kui Keskerakonnal, siis praegu on koondmeeste toetus Keskerakonnaga võrreldes üle kahe korra madalam. Isegi Mart Siimanni populaarsus pole aidanud üldist reitingut tõsta.

Allik hõljub unelmates, kui usub, et Koonderakonnal peaks jätkuma prominente 5% künnise õnnelikuks ületamiseks. Vaevalt Allik isegi usub, et 1999. aasta ja 1995. aasta võiksid olla sarnased.

Jääb mulje, et kogu Alliku kirjutis on kantud rängast südamevalust -- äkki keegi teine napsab tüki sellest riigipirukast, mida KMÜ nii usinasti on nosinud. Puudub ju lugupeetud kultuuriministri kirjutises riigimehelik lähenemine. See on tüüpilise karjeristi kirjatükk, kes tahab iga hinna eest võimule jääda.

Halli kardinali salahirmud tulevad välja siis, kui ta kirjutab sellest koledast vihast, mis koondavat kogu KMÜ välise seltskonna riigikogus taas ühise mütsi alla. Targa poliitikuna saab aga Allik väga hästi aru, et Koonderakond suudab valitseda vaid siis, kui teised on nõrgad ja omavahel tülli aetud.

On ju jesuiitide üks läbi sajandite kestnud lipukiri -- Exitus acta probat ehk eesmärk pühitseb abinõu.