Riiklik kingitus

13. oktoober 1998, 00:00

Valitsus võib tänasel kabinetiistungil erakorralise päevakorrapunktina arutada likviidsusprobleemide käes vaevlevate toiduainetööstuse ettevõtete kokku 300 miljoni krooni suuruse laenupaketi garanteerimist.

Riik ei tohi hakata ettevõtete garandiks sõltumata sellest, kas makseraskused on ajutised, pikaajalised või tegemist on hoopis eduka firmaga.

See ei sunni eksportööre vahetama strateegiat, otsima uusi turge, ümber korraldama tootmist. Kui ettevõttel on likviidsusprobleemid ja pangad ei ole nõus laenu andma, siis peavad aktsionärid oma rahakotti kergendama ja firmasse raha juurde paigutama. Kui omanikel raha pole, tuleb kaasata uus investor või ettevõtte tegevus lõpetada.

Võtame näiteks Võru Juustu, kes soovib riigilt saada 20 miljonit krooni. Juustutööstuse omanikud on Joakim Heleniuse juhitav Baltic Republics Fund, mitu väliseestlast, kellest tuntum on muusik Valdo Randpere, ja möödunud aastal kõige rohkem üksikisiku tulumaksu maksnud Ando Hagel. Kui need mehed ei taha enam Võru Juustu investeerida, siis nad ei usu ettevõtte edusse ja kardavad oma rahaga riskida.

Teine näide on Ühinenud Meiereid, mille juhatuse esimees Aivar Pärgmäe teatas paralleelselt riigilt rahasüsti küsimisega, et kontsern on huvitatud Tallinna piimatööstuse ostmisest. «Ega raha ole maa pealt otsa saanud,» väitis Pärgmäe, olles ise valitsuse stabilisatsioonifondi ukse taga järjekorras.

Põllumajandusminister Andres Variku sõnul ei lähe riigi abi ettevõtete pankrotieelse agoonia pikendamiseks, sest laene väljastavad kommertspangad, kes selekteerivad välja elujõulised ettevõtted.

Elujõuline ja edukas ettevõte saaks pangast laenu ka ilma riigi abita. Pigem üritavad pangad riigi toel turgutada tööstusi, kes võivad suuri laenukahjumeid tuua. Pankurid on huvitatud laenulepingute ümbervaatamisest, sest nii saab tõsta laenuintresse. Valitsus teeks neile kopsaka kingituse, sest ühtlasi garanteeriks riik pankadele iga kuu korraliku intressitulu, kusjuures panga jaoks on tegemist peaaegu riskivaba tuluga.

Miks peab riik võtma enda kanda riski, mida ettevõtte omanikud ja pank kanda ei julge? Levinum põhjendus on sotsiaalsed rahutused ja järsk tööpuuduse kasv. Kui valitsus praegu ei aita, siis võivad Hansapank-Eesti peadirektori Indrek Neivelti hinnangul toiduainetööstuse probleemid ka teistesse majandussektoritesse kanduda ja 40 000--50 000 inimest töö kaotada.

Toimetus ei saa selliste õudusjuttudega nõustuda. On selge, et kõik piima- ja kalatööstused ei pankrotistu. Kui riik ei sekku, kaovad ärimaastikult nõrgemad. Mida vähemaks jääb konkurente, seda paremaks muutub turusituatsioon teistele tööstustele. Tööpuudus võib hüppeliselt suureneda hoopis siis, kui riigi toetatud ettevõtted järsku enam riigilt raha ei saa.

Millegipärast ei käi abi nõudmas idaturuga tihedalt seotud Norma või Ösel Foods. Selle asemel käivad nende ettevõtete juhid Venemaal oma äripartneritega kohtumas.

Andres Varik on tunnistanud, et garanteeritakse ainult valitud ettevõtete laene. Selline ühtede eraettevõtete eelistamine teistele ei ole õiglane. Ettevõtja edukus ei tohi sõltuda sellest, kui suurt hädakisa ta teeb või kas ta lubab toetada valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade valimiskampaaniat.

Toiduainetöösturid on nagu Joosep Toots, kes meelitas Raja Teelet jõejääle kõrkjate taha suurt vähki vaatama. Täna peaks selguma, kas valitsus on tõesti nii kergeusklik ja vajub läbi jää või mitte.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing