Meediaärile pidurid peale

20. oktoober 1998, 00:00

Meediaäri on tänaseks otseses ja täielikus sõltuvuses reklaamiturust. Veel üheksakümnendate alguses oli trükimeedias reklaamitulude osatähtsus kogutuludest keskmiselt 10 protsenti. Tänaseks on see tõusnud 50 protsendini. Piltlikult öeldes maksab trükiajakirjanduse kirjastamiskuludest lugeja vaid poole, teine pool tuleb reklaamiandjatelt.

Erinevatel väljaannetel on need vahekorrad erinevad. Äripäeval on reklaamitulu osatähtsus 70--80 protsenti, Postimehel ja Eesti Päevalehel 50 ning Pärnu Postimehel 40 protsenti. Sõnumilehel, Õhtulehel, maakonnalehtedel on see veidi väiksem.

Nimetatud näitajatega oleme jõudnud järele arenenud riikidele. Päevalehtede puhul peetakse väga heaks tulemuseks, kui reklaamitulu on kogutulust 50--60 protsenti. Kergema sisuga tabloidide puhul on müügitulu osa suurem. Näiteks Norra tuntuimal tabloidil VG, Soome Iltalehtil ja Ilta-Sanomatel on reklaami osatähtsus tuludest vaid neljandik.

Seega on Eesti ajakirjandus viimastel aastatel arenenud selgelt reklaamitulude kasvu arvel. Mitmel väljaandel on aastane kasv olnud isegi enam kui 25 protsenti.

Tänaseks on jõutud arengus pöördepunkti, kus edasist ei saa enam planeerida reklaamitulude hüppelisele kasvule, ei absoluut- ega ka suhtarvudes. Põhjus ei ole ainult Eesti majanduse kasvutempo aeglustumises ning ülemaailmse finantskriisi mõjudes.

Ajakirjanduse edasine areng saab toimuda koos potentsiaalse lugejaskonna ostuvõime kasvuga. See tähendaks, et eestlane ostaks rohkem väljaandeid ning selle arvel kasvaksid tiraa?id ning kirjastajate müügitulu. Reklaami- ja müügitulu peaksid edaspidi kasvama samavõrra.

Suurem osa ajalehtedest ja ajakirjadest, telekanalitest ja raadiojaamadest töötab täna nullkasumi või kahjumiga. Enamasti on kasumisse jõudmine seotud äriplaanides reklaamitulude suurendamisega. Suure tõenäosusega valmistab see võluvõte aga lähiaastatel enamikule pettumuse. Elektroonilisele erameediale on reklaam ainus tuluallikas. Trükiajakirjandus aga ei saa oluliselt tõsta väljaannete müügihinda, sest selle suhe inimeste keskmisesse töötasusse on niigi kõrge.

Eesti ajakirjandust ootab paratamatusena ees kõige ebameeldivam -- tuleb hakata kärpima kulusid ning langetama ebapopulaarseid otsuseid. Ajakirjanikest on viimastel aastatel saanud ühed kõige kõrgemini tasustatud töötajad Eestis. Reaajakirjaniku palk ulatub 10 000 kroonini ning tippajakirjanikel mitmekümne tuhande kroonini kuus. Arvestades töökoormust ning kvalifikatsiooni on seda enamasti liiga palju.

Ajakirjanike kõrged hinnad on tekkinud väljannete rohkusest ning teravast konkurentsist. Tänini pole puudu mitte ainult tippajakirjanikest, vaid ka lihtsalt korralikest tegijatest. Vaatamata sellele peaks ajakirjanikke ootama ees lähiaastatel kui mitte palkade vähendamine, siis kindlasti nende külmutamine pikaks ajaks.

Teine võimalus kulude kärpimiseks on väljaannete ilmumissageduse ning mahu vähendamine.

Postimehe, Eesti Päevalehe ja Sõnumilehe aastatagune otsus hakata ilmuma seitse korda nädalas oli selgelt tehtud üle jõuvarude. Pühapäevase lehe ärajätmine oleks kirjastajatele küll moraalseks kaotuseks, kuid võiks lugejate seas teisenenud majandusolude tõttu isegi mõistmist leida.

Kõige eelduseks oleks aga konkureerivate meediagruppide omavaheline kokkulepe, mida seni pole üheski valdkonnas sündinud.

Võib öelda ka nii, et Eesti meedia tahab lugejatele pakkuda liiga head kaupa, mida tarbija ei suuda veel kinni maksta. Ajalehed ja ajakirjad on liiga mahukad, liiga värvilised, tele- ja raadioprogrammid liiga kallid. Meedia on sarnaselt pangandusele, kindlustusele ning kinnisvaraarendusele teinud viimastel aastatel otsuseid, kuhu majanduskeskkonna jahenemise võimalust ei olnud sisse arvestatud.


Margus Mets on ASi Pressinvest juhatuse esimees.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing